Viha Vein

Viha Vein
Peatükk 4—Valdeslased
Pimedus, mis kattis maad paavsti ülemvõimu pikal perioodil, ei suutnud tõe valgust siiski
täielikult kustutada. Ikka leidus Jumala tunnistajaid, kes pidasid kalliks usku Kristusesse kui
ainsasse vahemehesse inimese ja Jumala vahel; mehi, kes tunnistasid Piiblit elu ainsaks
juhtnööriks ja pidasid õiget hingamispäeva. Pole võimalik lõpuni mõista seda, kui palju
võlgneb maailm nendele meestele. Neid tembeldati ketsereiks, nende põhimõtteid rünnati,
iseloomu mustati, kirjutisi konfiskeeriti, võltsiti või moonutati. Ja hoolimata kõigest sellest
jäid nad kindlaiks ning säilitasid sajandeid puhta usu püha pärandina järeltulevatele
põlvedele. {SV 42.2}
Jumala rahva ajalugu Rooma katoliku kiriku ülemvalitsuse pimedal ajal on kirja pandud
taevas. Inimeste kroonikais see peaaegu puudub, välja arvatud katked tagakiusajate
süüdistustest. Rooma katoliku kirik tavatses hävitada iga jälje, mis osutas lahkarvamusele
kiriku õpetuste ja määruste suhtes. Püüti hävitada kõik ketserlik, olgu siis inimesed või kirjutised.
Kahtlus ja küsimused paavstlike dogmade autoriteetsuse suhtes moodustasid piisava
süütõendi, et inimest hukata, oli ta siis rikas või vaene, ülik või alamrahva esindaja.
Katoliku kirik püüdis hävitada ka aruanded julmuse kohta teisitimõtlejate suhtes. Paavstlike
kirikukogude dekreetide põhjal kuulusid sellised kirjeldusi sisaldavad raamatud ja kirjutised
põletamisele. Enne trükikunsti leiutamist oli raamatuid vähe ja neid oli raske säilitada,
seepärast oli Rooma kirikul oma plaani kerge teostada. {SV 42.3}
Ükski kogudus Rooma võimupiirkonnas ei saanud kaua tunda südametunnistuse
vabadust. Sedamööda, kuidas paavst lus kosus, sirutas ta välja oma käe, et haarata kõrist
kõigil, kes keeldusid tunnustamast tema valitsust. Kogudus koguduse järel andis alla. {SV
43.1}
Suurbritannias oli algkristlus juurdunud juba väga varakult. Evangeelium, mille britid
esimestel sajanditel omaks olid võtnud, polnud veel Rooma ärataganemisest rikutud.
Paganlike keisrite vaenutegevus, mis ulatus isegi nende kaugete randadeni, oli ainsaks
„helduseks“, mida Britannia esimesed kogudused Roomalt tunda said. Paljud kristlased, kes
tagakiusamise eest Inglismaalt põgenesid, leidsid varjupaiga Sotimaal. Sealt kanti tõde edasi
Iirimaale ja kõigis neis paigus võeti see rõõmuga vastu. {SV 43.2}
Kui saksid Britanniasse tungisid, pääses võimule paganlus. Kuna võitjad ei tahtnud, et
orjad neid õpetaksid, olid kristlased sunnitud taanduma mägedesse ja asustamata
rabanõmmedele. Valgus, mis ajutiselt vaka alla jäi, põles siiski edasi. Sajand hiljem lõi see
Sotimaal särama heledusega, mis paistis kaugetele maadele. Iirimaalt olid pärit vaga
Columba ja tema kaastöölised, kes koondasid hajutatud usklikud üksikule Iona saarele ja
muutsid selle misjonitöö keskuseks. Nende evangelistide hulgas oli mees, kes pidas
piibellikku hingamispäeva ja nii levis seegi tõde rahva hulgas. Iona saarel asutati kool, kust
34