Viha Vein

Viha Vein
Peatükk 41—Laastatud Maa
„Sest tema patud on ulatunud taevani ja Jumal on tuletanud meelde tema ülekohtused
teod. ... Karikasse, mille tema on täis valanud, valage temale kahekordselt; nii palju kui
tema on ülistanud iseennast ja taga ajanud toredust, niisama palju tehke temale piina ja
leina. Sest ta ütleb oma südames: „Ma istun kui kuninganna ega ole lesk ega saa kuna-gi
näha kurvastust!“ Sellepärast tulevad ühel päeval tema nuhtlused — surm ja lein ja nälg, ja
ta põletatakse ära tulega, sest vägev on Issand Jumal, kes on mõistnud kohut tema üle! Ja
teda uluvad taga ja kaebavad ilmamaa kuningad, kes temaga on hooranud ja toredasti elanud
... üteldes: „Häda, häda, Baabülon, sa suur linn, sa vägev linn, sest ühe silmapilguga on su
kohus tulnud!“ (Ilm. 18, 5-10.) {SV 489.2}
„Ja ilmamaa kaupmehed,“ kes on „tema liiast toredusest rikkaks saanud,“ „seisavad
kaugel hirmu pärast tema piina ees, nuttes ja leinates, ja ütlevad: „Häda, häda, sa suur linn,
kes olid riietatud kalli lõuendi ja purpuri ja helkjaspunase riidega ning olid ilustatud kulla ja
kalliskivide ja pärlitega, sest ühe silmapilguga on nii suur rikkus hävitatud!“ (Ilm. 18, 11.
15-17.) {SV 489.3}
Sellised on nuhtlused, mis langevad Baabülonile Jumala viha päeval. Ülekohtu mõõt on
täis, käes on kättemaksutund. Baabülon on küps hävitamiseks. {SV 489.4}
Kui Jumala hääl vabastab oma rahva vangipõlvest, saabub kohutav ärkamine neile, kes
osutuvad suures võitluses kaotajaiks. Prooviajal pimestasid neid Saatana pettused ja
nad õigustasid igati oma patust elu. Rikkad uhkeldasid nende ees, kes olid vähem soodsas
olukorras, andmata enesele aru, et nende rikkus tulenes Jumala käsu rikkumisest. Nad ei
toitnud näljaseid, ei riietanud alastiolijaid, ei kohelnud õiglaselt kaasinimesi ega armastanud
halastust. Nad ülistasid vaid endid ja püüdsid omandada kaasinimeste austust. Nüüd on nad
kaotanud kõik, mis tegi neid suureks; nad on ilma varandusest ja kaitsest. Õudusega näevad
nad ebajumalate hävinemist, mida nad eelistasid oma Loojale. Nad müüsid oma hinge
maiste rikkuste ja mõnude eest ega püüdnud saada rikkaks Jumalas. Tulemuseks on
nurjunud elu. Nende lõbud on muutunud sapiks, aarded hävinud. Eluaegsed saavutused
haihtuvad silmapilgu jooksul. Rikkad ahastavad, kui nende toredad majad hävivad ning kuld
ja hõbe laiali paiskub. Ent nende hädaldamist vaigistab hirm, et nad ise hukkuvad koos oma
ebajumalatega. {SV 489.5}
Õelad tunnevad kahetsust, kuid mitte sellepärast, et nad on Jumala ja kaasinimesed
hooletusse jätnud, vaid sellepärast, et Jumal on Võitja, nemad aga kaotajad. Nad hädaldavad
tagajärgede pärast, kuid ei kahetse oma kurjust. Nad ei jätaks ühtegi vahendit kasutamata, et
võita, kui see oleks võimalik. {SV 490.1}
Maailm näeb neid, keda nad olid pilganud ja mõnitanud ning soovinud hävitada, astuvat
puutumatult läbi katku, tormi ja maavärina. Tema, kes on Jumala käsust üleastujaile
hävitavaks tuleks, on oma rahvale kindlaks varjupaigaks. {SV 490.2}
401