Viha Vein

Viha Vein
kelle Ta lõi, kuid kes patustas oma Looja vastu ja kelle patu pärast kannab Päästja
ristilöömise märke. Kui Aadam näeb naeltearme, ei lange ta oma Issanda rinnale, vaid
langeb alanduses Tema jalge ette, hüüdes: „Tall, kes on tapetud, on väärt!“ Päästja tõstab ta
õrnalt üles ja palub teda jalutuskäigule Eedenisse, koju, millest ta on nii kaua olnud
eemal. {SV 485.1}
Pärast inimpaari väljasaatmist Eedenist oli Aadama elu maa peal täis kurbust. Iga närtsiv
leht, iga ohver, iga needuse jälg kaunil loodusel, iga plekk inimese puhtusel tuletas elavalt
meelde tema pattu. Kohutav oli südametunnistuse piin, kui ta nägi ülekohtu kasvu ning
kuulis vastuseks oma hoiatustele süüdistusi patu põhjustamises. Kannatlikult ja alandlikult
kandis Aadam peaaegu tuhat aastat üleastumise karistust. Alanduses kahetses ta oma pattu
ja lootis tõotatud Päästja teenetele ning suri ülestõusmise lootuses. Jumala Poeg lunastas
langenud inimese ja nüüd saab Aadam lepitustöö kaudu tagasi oma endised valdused. {SV
485.2}
Rõõmujoovastuses vaatleb Aadam puid, mis olid talle kunagi rõõmu valmistanud —
neidsamu puid, mille vilja ta oli korjanud oma süütuse ja rõõmu päevil. Ta näeb
viinamarjavääte, mida ta oma käed on harinud, lilli, mille eest ta oli armastusega
hoolitsenud. Ta tajub, et see kõik on tegelikkus ja mõistab, et see on tõepoolest taastatud
Eeden ning see on nüüd veel palju kaunim kui siis, mil ta sealt minema aeti. Päästja viib
Aadama elupuu juurde, võtab suurepärase vilja ja palub tal seda süüa. Aadam pöördub
ümber ja näeb suurt hulka oma perekonnast seisvat lunastatutena Jumala paradiisis. Siis
heidab ta oma hiilgava krooni Jeesuse jalge ette ja, langenud Lunastaja rinnale, embab Teda.
Aadam mängib kuldset harfi ning taevavõlvid kajavad juubeldusest: „Väärt, väärt, väärt on
Tall, kes oli tapetud ja elab jälle!“ Aadama perekond ühineb lauluga. Nad heidavad oma
kroonid Päästja jalge ette ning kummarduvad Tema ees sügavas austuses. {SV 485.3}
Selle taasühinemise tunnistajaiks on inglid, kes nutsid Aadama langemisel ja
rõõmustasid, kui Jeesus pärast oma ülestõusmist tõusis taevasse, olles omandanud surma ja
surmavalla võtmed. Nüüd imetlevad inglid lõpetatud lunastustööd ja ühendavad oma hääled
võimsalt voogavaks kiituselauluks. {SV 486.1}
Kristallmerele trooni ees, sellele justkui tulega segatud klaasmerele — niivõrd sädeleb
see Jumala aust — kogunevad need, „kes olid võitnud metsalise ja ta kuju ja ta nime ar-vu.“
Nad seisavad Tallega Siioni mäel „Jumala kandled käes“, sada nelikümmend neli tuhat, kes
on lunastatud inimeste seast. Neil on kuldsed kandled, ning „kandlelööjate hääl, kes löövad
oma kandleid“, kõlab otsekui hulga vete kohisemine ja nagu suure müristamise hääl. Ja nad
laulavad aujärje ees „uut laulu“, laulu, mida ükski inimene ei või laulda kui ainult need sada
nelikümmend neli tuhat. See on Moosese ja Talle laul — vabanemise laul. Ainult need sada
nelikümmend neli tuhat võivad laulda seda laulu, sest see on laul nende kogemusest —
kogemusest, millist ühelgi teisel pole kunagi olnud. „Need on, kes Talle järgivad, kuhu Ta
iganes läheb.“ Nemad võeti maa pealt nende hulgast, kes Kristuse tulles elasid maa peal,
397