Viha Vein

Viha Vein
põgeneda kuningate Ku-ninga lähedusest. Nad püüavad varju leida maa sügavates koobas
ees, mida karistasid loodusjõud. {SV 482.3}
Kõikide nende elus, kes tõe hülgavad, on hetki, mil südametunnistus ärkab ja mällu
kerkivad piinavad mälestused silmakirjalikust elust. Siis täidab südant valus kahetsus. Ent
see on tühine võrreldes tolle päeva südametunnistuse piinadega, mil „kohkumine tormina
tuleb ja teie õnnetus tuulekeerisena saabub!“ (Õp. s. 1, 27.) Need, kes tahtsid hävitada
Kristust ja Tema ustavat rahvast, näevad nüüd au, mis ustavaid ümbritseb. Hirmuga
kuulevad nad pühade hääli rõõmsalt hõiskamas: „Vaata, see on meie Jumal, keda me
ootasime, et ta meid päästaks!“ (Jes, 25, 9.) {SV 483.1}
Üle maavärisemise, välgusähvatuste ja äikesemürina kutsub Jumala Poja hääl magavad
pühad haudadest välja. Ta vaatab õigete haudadele, tõstab käed taeva poole ja hüüab:
„Ärgake, ärgake, teie, kes mullapõues magate ja tõuske üles!“ Üle kogu maa kuulevad
surnud seda häält ja ärkavad ellu. Kogu maa kajab suure rahvahulga sammudest. Inimesed
kõigist rahvahõimudest, suguharudest, keeltest ja rahvastest tulevad välja surma
vangikambrist, kaetud kadumatu auga ja hüüavad: „Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on
sinu astel?“ (1. Kor. 15, 55.) Ja elavad õiged ning ülestõusnud pühad ühendavad oma hääled
pikaks rõõmsaks võiduhüüdeks. {SV 483.2}
Haudadest väljuvad kõik kasvult samasugustena kui nad sinna läksid. Aadam, kes seisab
ülestõusnud rahvahulga seas, on kõrge ja suursuguse kujuga, pikkuselt ainult natuke lü-hem
Jumala Pojast. Ta moodustab silmatorkava kontrasti hilisemate generatsioonidega. On näha
inimsoo suurt mandumist. Surnud ärkavad elule igavese nooruse värskuses ja jõus. Algul
loodi inimene Jumala sarnaseks mitte ainult iseloomult, vaid ka kujult ja näojoontelt. Patt
rikkus ja peaaegu, et hävitas jumaliku kuju. Kristus tuli taastama seda, mis läks kaotsi. Ta
muudab meie viletsa ihu oma aulise ihu sarnaseks. Surelik, rikutud inimene, kes sai
rüvetatud patuga, muutub täiuslikuks, ilusaks ja surematuks. Kõik defektid ja moonutused
jäävad hauda. Päästetud saavad tagasi elupuu juurde ammu kaotatud Eedenis ning
„kasvavad“ (Mal. 4, 2) seal oma täie kasvuni selle esialgses ilus ja aus. Viimasedki
patuneeduse jäljed kõrvaldatakse ning Kristuse ustavad ilmuvad „Issanda, meie Jumala
ilus“, peegeldades oma Issanda täiuslikku kuju. Oo, imetlusväärne lunastus, millest nii kaua
on räägitud, mida nii kaua on loodetud, millest mõtiskletud innukas ootuses, kuid mida
kunagi täiesti ei mõistetud {SV 483.3}
Elavad õiged muudetakse „äkitselt ühe silmapilguga“, Jumala hääle peale saavad nad
austatud, muudetud surema
tuiks ja ühes ülestõusnud pühadega tõmmatakse nad Issandale vastu üles õhku. Inglid
„koguvad kokku ta äravalitud neljast tuulest, ühest taeva otsast teise“. Pühad inglid asetavad
väikesed lapsed nende emade kätele. Surma läbi kaua lahus olnud sõbrad kohtuvad, et mitte
kunagi enam lahkuda. Kõik lähevad üheskoos, rõõmulaulud suul, Jumala linna. {SV 483.4}
395