Viha Vein

Viha Vein
Need, kes omavad nüüd vähe usku, on suures ohus langeda saatanlike pettuste ja
südametunnistust sundiva dekreedi mõju alla. Kui nad ka proovi välja kannatavad, tunnevad
nad viletsusajal sügavat kurvastust ja ahastust, sest nad pole harjunud usaldama Jumalat.
Hooletusse jäetud usu õppetükke on nad sunnitud õppima arakstegeva olukorra kohu-tava
pinge all. {SV 466.3}
Me peaksime täna saama sõbraks Jumalaga ja toetuma Tema tõotustele. Inglid märgivad
üles iga tõsise, siira palve. Me peaksime pigemini loobuma isekaist soovidest, kui et
hooletusse jätma suhtlemise Jumalaga. Suurim vaesus ja enesesalgamine Tema heakskiidu
nimel on parem kui rikkus, au heaolu ja sõprus ilma selleta. Me peame võtma palveks aega.
Kui laseme maistel huvidel hõivata end üleni, peab Issand vahel andma meile aega sellega,
et Ta kõrvaldab meilt meie ebajumalaks saanud raha, majad või viljakad põllud. {SV 466.4}
Noori ei hukutaks patt, kui nad loobuksid teistest teedest ja asuksid sellele, millel nad
võivad paluda Jumala õnnistusi. Kui käskjalad, kes viivad maailmale viimast pühalikku
hoiatust, paluksid Jumala õnnistust — mitte külmalt, ükskõikselt ja laisalt, vaid innukalt ja
usus nagu Jaakob, oleks neil palju põhjust öelda: „Kuigi ma nägin Jumalat palgest palgesse,
pääses siiski mu hing!“ (1. Moos. 32, 31.) Nii oleksid nad kui vürstid, kellel on jõudu
võidelda Jumalaga ja inimestega ja võita. {SV 467.1}
„Ahastusaeg, mille sarnast ei ole“ avaneb meie ees varsti. Siis vajame kogemusi, millist
meil nüüd ei ole ja mille omandamiseks on paljud liiga laisad. Sageli on nii, et raskus
tundub kujutluses suuremana kui tegelikult on. See hinnang ei kehti meie ees seisva kriisi
kohta. Kõige elavamgi kujutlusvõime ei suuda aimata raske katsumuse suurust. Sel ahastuse
ajal peab iga inimene seisma Jumala ees üksi... Kui „Noa, Taaniel ja Iiob oleksid selle
keskel, nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand Jehoova, ei päästaks nad poega ega tütart, nad
päästaksid oma enese hinged oma õiguse tõttu!“ (Hes. 14, 20.) {SV 467.2}
Nüüd, kui meie suur Ülempreester teeb veel meie eest lepitust, peaksime püüdma saada
täiuslikuks Kristuses. Isegi mitte mõtetes ei alistunud meie Päästja kiusatusele. Saatan leiab
inimsüdames mõne koha, kus ta võib end sisse seada; veel hellitatakse mõnda patust soovi,
mille kaudu tema kiusatused saavad oma mõju avaldada. Ent Kristus ütles: „Selle maailma
vürst tuleb ja ta ei saa minust midagi.“ (Joh. 14, 20.) Saatan ei leidnud Jumala Pojas midagi,
mis oleks võimaldanud tal võita. Jeesus pidas oma Isa käske ja nii ei olnud Temas ühtki
pattu, mida Saatan oleks saanud ära kasu-tada. Sellises olukorras peavad olema ka need, kes
tahavad ahastuseajal kindlalt seisma jääda. {SV 467.3}
Just selles elus peame me usu kaudu Kristuse lepitavasse veresse vabanema patust. Meie
kallis Päästja kutsub meid enda juurde, et ühedada meie nõrkus Tema tugevusega, meie
teadmatus Tema tarkusega, meie väärtusetus Tema teenetega. Jumala hoolitsev juhtimine on
kooliks, kus me peame õppima Jeesuse alandlikkust. Issand ei sea meie ette teed, mille meie
valiksime ja mis näib kergem ja meeldivam, vaid elu tõelise eesmärgi. Me peaksime kaasa
töötama kõigi nende vahenditega, mida Taevas kasutab meie iseloomu ümberkujundamiseks
382