Viha Vein

Viha Vein
Kiriku juhtide seas valitsevatest pahedest hoolimata näis kiriku mõju pidevalt kasvavat,
Kaheksanda sajandi lõpul tulid paavsti pooldajad lagedale väitega nagu oleksid Rooma
piiskopid omanud ristikoguduse algpäevil samasugust vaimulikku võimu, nagu nüüd. Selle
väite kinnitamiseks tuli esitada mingi tõendus. Ja see esitati. Mungad võltsisid vanu käsikirju.
Teatati, et on leitud kirikukogude senini tähelepanuta jäänud kirjad, mis kinnitasid
paavsti ülemvõimu juba kristluse varastel aegadel. Tõe hüljanud kirik võttis need võltsingud
meelsasti vastu (vt. lisa). {SV 38.3}
Vähesed ustavad, kes toetusid õigele alusele, olid hämmas
tuses. Nende tööd takistas kõnts, mida valeopetajad üles keerutasid. Mitmed olid isegi
valmis ütlema nii nagu ehitajad Jeruusalemma müüril Nehemja ajal: „Kandja ramm raugeb,
prügi on palju — meil pole jaksu ehitada müüri!“ (Nehemja 4,4). Väsinud pidevast
võitlusest tagakiusamise, pettuse, üle kohtu ja igasuguste Saatana poolt välja mõeldud
takistuste vastu, muutusid mõned ustavad tõekandjad araks, Rahu, omanduse ja elu
säilitamise nimel lahkusid nad tõeliselt aluselt. Teised, kartmata vaenlaste vastuseisu,
teatasid julgelt: „Ärge kartke neid! Mõelge suurele ja kardetavale Issandale!“ (Nehemja
4,8). Nad jätkasid tööd, „igaüks tema mõõk vööl“ (Es. 6,17). {SV 38.4}
Vihkamise ja tõele vastupanu vaim on ajendanud Jumala vaenlasi igal ajastul ning alati
on Jumala sulastelt nõutud valvsust ja ustavust. Kristuse sõnad esimestele jüngritele: „Mida
ma ütlen teile, ütlen kõigile: Valvake!“ (Mark. 13,37), on kehtivad Tema järelkäijatele
aegade lõpuni. {SV 39.1}
Pimedus tihenes. Ebajumalateenistus muutus järjest üldisemaks. Kujude ees põletati
küünlaid ja nende poole palvetati. Valitsesid kõige mõttetumad ebausuga seotud kombed.
Inimesed olid kõigest sellest niivõrd haaratud, et mõistus näis olevat täiesti uinunud. Kuna
piiskopid ja preestrid olid ise lõbuarmastavad, lihtsameelsed ja kõlvatud, oli loomulik, et
neilt juhatust otsiv rahvas vajus teadmatusse ja pahedesse. {SV 39.2}
Uus samm paavsti omavolitsemise teel astuti üheteistkümnendal sajandil, kui paavst
Gregorius VII kuulutas avalikult, et Rooma katoliku kirik on täiuslik. Tema läkituses öeldi,
et kirik ei ole kunagi eksinud ja vastavalt Pühakirjale, ei eksi ka tulevikus. Mitte ükski
Pühakirja tõend ei kinnitanud seda ütlust. See uhke paavst teatas, et tal on võim kõrvaldada
valitsejaid. Keegi ei tohi muuta ühtki tema otsust; temal on võim muuta kõikide teiste
otsuseid (vt. lisa). {SV 39.3}
Viis, kuidas Gregorius VII kohtles Saksa keisrit Heinrich IV, t, on ilmekas näide
ilmeksimatuse kaitsja julmast iseloomust. Kuna Saksa valitseja julges eirata paavsti
autoriteeti, pandi ta kiriku vande alla ja tõugati troonilt. Näinud ära, et paavsti käskkiri
süvendas vürstide reetlikkust ja ähvardust, mis võis puhkeda mässuks, mõistis keiser
Heinrich IV, et Roomaga on vaja rahu taastada. Oma naise ja ühe ustava teenri saatel ületas
ta südatalvel Alpid, et end paavsti ees alandada. Jõudnud lossi, kus paavst Gregorius VII
30