Viha Vein
Viha Vein viittaa paitsi potentiaalisesti päihdyttävän juoman voimakkuuteen, myös yliluonnollisen raivon syvyyteen, jonka hirvittävät julmuudet ja ilkeät vääristymät synnyttävät. Tämä kirja pakottaa tarkkailemaan tarkasti sosiaalista, poliittista ja uskonnollista järjestelmää, joka hämmentää mielen ja antaa vääränlaisen turvallisuuden tunteen. Lukija voi todistaa, millaisia vaikutuksia kansakunnilla on, kun ne horjuvat oudon voiman vaikutuksen alaisina. Mikä on tuon hengen nimi? Miten se määritellään?
Viha Vein viittaa paitsi potentiaalisesti päihdyttävän juoman voimakkuuteen, myös yliluonnollisen raivon syvyyteen, jonka hirvittävät julmuudet ja ilkeät vääristymät synnyttävät. Tämä kirja pakottaa tarkkailemaan tarkasti sosiaalista, poliittista ja uskonnollista järjestelmää, joka hämmentää mielen ja antaa vääränlaisen turvallisuuden tunteen. Lukija voi todistaa, millaisia vaikutuksia kansakunnilla on, kun ne horjuvat oudon voiman vaikutuksen alaisina. Mikä on tuon hengen nimi? Miten se määritellään?
You also want an ePaper? Increase the reach of your titles
YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.
<strong>Viha</strong> <strong>Vein</strong><br />
ning et see prohvetikuulutus täitub siis, kui Ühendriigid panevad maksma pühapäeva<br />
seaduse, mida rooma-katoliku kirik nimetab oma ülemvõimu eriliseks tundemärgiks. Ent<br />
seda ei teosta Ühendriigid üksinda. Rooma-katoliku kiriku mõju pole maades, mis kord<br />
tunnustasid tema valitsust, veel kaugeltki kadunud. Prohvetikuulutus ennustab tema võimu<br />
taastamist: „Ja ma nägin ühe tema peadest olevat nagu surmavalt haavatud; ja tema<br />
surmahaav paranes. Ja kogu ilmamaa imetles, jälgides metsalist“ (salm 3). Surmav haav<br />
osutab paavstluse langusele aastal 1798. Pärast seda, ütleb prohvet, „tema surmahaav<br />
paranes. Ja kogu ilmamaa imetles, jälgides metsalist“. Paulus teatab selgesti, et „ülekohtu<br />
inimene“ püsib Kristuse teise tulekuni (2. Tess. 2, 3-8). Kuni armuaja lõpuni jätkab ta oma<br />
petmistööd. Ilmutusraamatu kirjutaja lisab paavstluse kohta: „Ja teda hakkavad<br />
kummardama kõik, kes maa peal elavad, kellede nimed maailma algusest ei ole kirjutatud<br />
tapetud Talle eluraamatusse.“ (Ilm. 13, 8.) Nii Vanas kui ka Uues Maailmas saab paavstlus<br />
austatud pühapäeva pidamise kaudu, mis põhineb üksnes rooma-katoliku kiriku<br />
autoriteedil. {SV 434.4}<br />
19. sajandi keskpaigast alates on prohvetikuulutuste uurijad esitanud maailmale seda<br />
tõsiasja. Sündmustes, mis toimuvad, on näha kiiret ettekuulutuste täitumist. Protestantlikud<br />
õpetajad nõuavad jumaliku autoriteedi tunnustamise tõenduseks samuti austust pühapäevale,<br />
kuigi nad näevad, et selleks puudub Pühakirjas alus. Korratakse väidet, et Jumala kohtud<br />
tabavad inimesi pühapäeva pühadusest üleastumise pärast. Seda juba hakataksegi toonitama.<br />
Liikumine pühapäeva seaduse kehtestamiseks võtab kiiresti ülemaailmse ulatuse. {SV<br />
435.1}<br />
Rooma-katoliku kirik on lausa imestusväärselt osav. Ta mõistab, mis toimub. Ta ootab<br />
oma aega, sest ta näeb, et protestantlikud kirikud annavad talle austust siis, kui nad võtavad<br />
vastu vale hingamispäeva ning et nad valmistuvad selle maksmapanekuks just nende<br />
vahenditega, mida ta ise kasutas möödunud aegadel. Need, kes heidavad ära tõevalgu se,<br />
otsivad veelkord tuge ennast ilmeksimatuks tunnistavalt võimult, et suruda peale korraldust,<br />
mille on seadnud inimene. Pole raske kujutleda, kui meelsasti aitab rooma kirik protestante<br />
selles töös. Ja kes oskakski paavstlikest juhtidest paremini kohelda kirikule<br />
sõnakuulmatuid? {SV 435.2}<br />
Rooma-katoliku kirik koos kõigi oma harudega üle maailma moodustab suure paavsti<br />
valitsuse all oleva organisatsiooni, mis on seatud teenima tema huve. Kiriku miljoneid<br />
liikmeid üle kogu maailma kohustatakse olema ustavad paavstile. Olenemata rahvusest või<br />
riigikorrast peavad nad kiriku autoriteeti pidama kõigest muust tähtsamaks. Kuigi nad<br />
võivad vanduda riigile lojaalsust, seisab sellest tõotusest kõrgemal kuulekusetõotus roomakatoliku<br />
kirikule, kes vabastab nad kiriku huvidele ebasoodsast vandest. {SV 436.1}<br />
Ajalugu tunnistab paavstliku Rooma kavalatest ja järelejätmatutest jõupingutustest<br />
sekkuda riikide siseasjadesse. Olles võitnud niiviisi endale jalgealuse, edendab katoliku<br />
kirik oma eesmärke ka siis, kui see nõuab valitsejate ja rahva hävingut. 1204. a. pressis<br />
356
Change language