Viha Vein

Viha Vein
Need liideti kiriku seadustega ja riigivõimud kehtestasid nõudmised kogu kristlaskonnas.
(Vaata Heylyn, „History of the Sabbath“, ptk. 2. 5, 7 osa.) {SV 432.2}
Kuna pühapäeva pidamisel puudus Pühakirja autoriteet, kutsus selline otsus esile suure
hämmelduse. Inimesed kahtlesid oma õpetajate õiguses kõrvaldada Jehoova kindel
teadaanne: „Seitsmes päev on Jehoova, sinu Jumala hingamispäev“ selle nimel, et austada
päikesepäeva. Et korvata Piibli tunnistuse puudumist, oli vaja leida uusi väljapääsuteid. Üks
innukas pühapäeva kaitsja, kes kaheteistkümnenda sajandi lõpul külastas Inglismaa kirikuid,
leidis, et ustavad tunnistajad panid ametlikule korraldusele vastu. Tema jõupingutused jäid
nii viljatuks, et ta otsustas mõneks ajaks isegi maalt lahkuda, et oma õpetuste
pealesurumiseks tõendusi otsida. Kui ta tagasi pöördus, oli tema tööl suurem edu ja
väljamõeldud vahendid tegid oma osa. Ta võttis nimelt endaga kaasa ühe kirjarulli, mille
ütles olevat saanud Jumalalt eneselt. See sisaldas käsku pühapäeva pühitsemiseks ja
kohutavaid ähvardusi sõnakuulmatutele. See mõjukas dokument, mis oli sama alatu võltsing
kui korraldus, mida ta toetama pidi, öeldi olevat langenud taevast ja leitud Jeruusalemmast
püha Siimeoni altarilt Kolgatal. Tegelikult oli see pärit paavsti paleest Roomas. Pettust ja
võltsimist kiriku võimu ning rikkuse suurendamiseks on paavstlik preesterkond kõigil
aegadel pidanud seaduslikuks. {SV 432.3}
Kirjarull keelas töötamise alates üheksandast tunnist ehk kella kolmest laupäeva
õhtupoolikul kuni päikesetõusuni esmaspäeval. Selle autoriteetsust kinnitasid paljud
„imeteod“, nagu teatati. Nii näiteks jutustati, et inimesi, kes töötasid pärast määratud tundi,
olevat tabanud halvatus. Keegi mölder, kes püüdnud jahvatada jahu pühapäeval, näinud, et
jahu asemel voolas välja veri ja veskiratas seisis paigal. Üks naine, kes pannud taigna
leivaahju, leidnud selle väljavõtmisel olevat küpsemata, kuigi ahi oli olnud väga kuum. Üks
teine naine, kes valmistanud taigna küpsetamiseks üheksandal tunnil, kuid otsustanud selle
siiski kõrvale panna esmaspäevani, leidnud järgmisel päeval, et see oli jumalikul väel
muutunud küpseks leivapätsiks. Üks mees, kes küpsetanud leiba laupäeval pärast
üheksandat tundi, leidnud järgmisel hommikul leiba murdes, et sellest hakanud voolama
verd. Selliste mõttetute ja ebausklike väljamõeldistega püüdsid pühapäeva kaitsjad tagada
pühapäeva pühadust. (Vaata Ro-ger de Hoveden „Annals“, k-2, lk. 528-530.) {SV 433.1}
Sotimaal ja Inglismaal püüti kindlustada pühapäevale suuremat austust sellega, et sellele
liideti osa vanast hingamispäevast. Ent aeg, mille pühakspidamist nõuti, oli üsna erinev. Üks
Sotimaa kuninga edikt teatas, et „laupäeva, alates kella kaheteistkümnest keskpäeval, tuleks
pidada pühaks“, ja et „ükski inimene ei tohiks tegelda ilmalike talitustega, alates sellest ajast
kuni esmaspäeva hommikuni“. (Morer, lk. 290, 291.) {SV 433.2}
Vaatamata kõigile jõupingutustele kehtestada pühapäeva pühadus, tunnistasid
katoliiklased ka ise avalikult, et hingamispäev põhines jumalikul autoriteedil ja selle
asemele seatud päikesepäev oli inimliku päritoluga. 16 sajandil kuulutas paavstlik
kirikukogu avalikult: „Pidagu kõik kristlased meeles, et Jumal pühitses seitsmendat päeva,
354