Viha Vein

Viha Vein
oma Issanda rõõmusse“ juhul, kui nad on elanud Tema juures juba pikki ajastuid? Kas õelad
kutsutakse piinapaigast võtma vastu kohtuotsust maailma Kohtunikult „Minge ära minu
juurest, te neetud, igavesse tulle“? (Matt. 25, 21/41.) Milline pilge! Milline häbistav
süüdistus Jumala tarkuse ja õigluse suhtes! {SV 412.2}
Õpetus hinge surematusest oli üks neist valeõpetustest, mille rooma-katoliku kirik
paganluselt laenas ja kristliku religiooniga ühendas. Martin Luther nimetas seda
„koletislikuks väljamõeldiseks, osaks Rooma paavsti käskkirjade sõnnikuhunnikust.“ (E.
Petavel, „The Problem of Immortality“, lk. 255.) Seletades Saalomoni sõnu Koguja
raamatus — „surnud ei tea midagi,“ ütleb reformaator: „Ühes teises kohas kinnitab ta, et
surnutel ei ole... tundmist, Seal pole, ütleb ta, mingit kohustust, oskust, teadmist ega tarkust.
Saalomon usub, et surnud magavad ja ei tunne üldse midagi; surnud ei arvesta päevi ega
aastaid. Siis kui nad äratatakse, näib neile, nagu oleksid nad maganud vaevalt ühe minuti.“
(Martin Luther „Exposition of Salomon’s Booke Called Ecclesiastes“, lk. 152.) {SV 412.3}
Mitte kusagil Pühakirjas ei leidu mingit tõendit selle kohta, et õiged saavad kätte tasu ja
õelad oma karistuse kohe suremisel. Patriarhid ja prohvetid ei ole jätnud ainsatki
sellesuunalist kinnitust. Kristus ja Tema apostlid pole samuti sellest midagi kõnelnud. Piibel
õpetab selgesti, et surnud ei lähe kohe taevasse. Nad magavad kuni ülestõusmiseni (1. Tess
4, 14; Iiobi 14, 10-12). Just sel päeval, kui hõbeköis katkeb ja kuldkauss puruneb (Kog. 12,
6), kaovad inimese mõtted. Neil, kes lähevad alla hauda, on rahu. Nad ei tea enam midagi
sellest, mis toimub päikese all. (Iiobi 14, 21.) Õnnis rahu väsinud õigetele! Aeg, olgu see
pikk või lühike, näib neile vaid hetkena. Nad magavad. Neid äratab alles Ju-mala pasun
aulisele surematusele. „Sest pasun hüüab ja surnud tõusevad üles kadumatutena.. . Aga kui
see kaduv riietub kadumatusega ja see surev riietub surematusega, siis saab tõeks sõna, mis
on kirjutatud: „Surm on neelatud või-dusse“ (1. Kor. 15, 52-54). Kui inimlapsed äratatakse
sellest sügavast unest, jätkavad nad oma mõttekäiku sealt, kus see lakkas. Viimane tunne oli
surmavalu; viimane mõte oli surmasse hääbumisest. Kui nad hauast tõusevad, kõlab nende
esimene rõõmus mõte võidurõõmsas hüüdes: „Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu
astel?“ (Salm 55.) {SV 413.1}
338