Viha Vein

Viha Vein
See häbiväärne mahavaikimine on kestnud seni, kuni ülestõusmise auline tõde on
peaaegu täiesti varju jäänud ja kristliku maailma silmis kadunud. Üks juhtiv usuline autor
ütleb 1. Tess. 4, 13-18 toodud Pauluse väljendust seletades nii: „Praktilise lohutuse tagamise
eesmärgil vahetab õpetus õigete õndsate surematusest välja ebakindla õpetuse Issanda
teisest tulemisest. Surma hetlkel tuleb Issand meile järele. See on asi, mida me peame
ootama ja lootma. Surnud on juba läinud ausse! Nad ei oota oma kohtuotsuse ja õndsuse
pasunahüüdu!“ {SV 411.1}
Kui Jeesus oli oma jüngritest lahkumas, ei öelnud Ta neile, et nad varsti tulevad Tema
juurde. „Ma lähen teile aset valmistama,“ ütles Ta. „Ja kui ma olen läinud ja teile aseme
valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid enese juurde.“ (Joh. 14, 2. 3.) Paulus ütleb
neile lähemalt: „Issand ise tuleb taevast alla sõjahüüuga, peaingli hääle ning Jumala
pasunaga, ja Kristuses surnud tõusevad üles esmalt, selle järele kistakse meid, kes elame ja
üle jääme, ühtlasi nendega pilvede peal Issandale vastu üles õhku, ja nõnda saame olla ikka
ühes Issandaga.“ Ja ta lisab: „Kinnitage nüüd üksteist nende sõnadega!“ (1. Tess. 4, 16-18.)
Milline suur erinevus on nende lohutussõnade ja universalistist jutlustaja sõnade vahel, mida
eelnevalt tsiteerisime! Jutlustaja lohutas leinavaid sõpru kinnitusega, et ükskõik kui patune
surnu ka oli, võeti ta elust lahkumise hetkel inglite hulka. Paulus seevastu juhib oma
vendade tähelepanu Issanda tulekule, mil haua köidikud murtakse ja „Kristuses surnud“
äratatakse igavesele elule. {SV 411.2}
Enne kui keegi tohib astuda õndsuse eluasemetesse, tuleb tema kohtuasi uurimisele ning
tema iseloom ja teod Jumala ees läbivaatusele. Kõigi üle mõistetakse kohut vastavalt sellele,
kuidas on kirjutatud raamatuisse. Inimesele tasutakse tema tegude järgi. See
kohtumõistmine ei toimu inimese suremisel. Pane tähele Pauluse sõnu: „Ta on seadnud
päeva, mil ta tahab kohut mõista maailma üle õiglase mehe läbi, kelle ta selleks on
määranud, ja pakub usku kõigile pärast seda, kui ta on tema surnuist üles äratanud!“ (Ap. t.
17, 31.) Siin viitab apostel selgesti ajale, mis tollal oli alles tulevikus, kuid mille Jumal on
määranud maailma üle kohtumõistmiseks. {SV 411.3}
Juuda peab silmas sama perioodi, kui ta ütleb: „Ja et tema inglid, kes oma seisust ei
hoidnud, vaid jätsid maha oma eluaseme, pani kinni igaveste ahelatega pilkase pimeduse
alla suure päeva kohtuks.“ Ta tsiteerib ka Eenoki sõnu: „Vaata, Issand tuleb oma pühade
kümnetuhandetega pidama kohut kõigile.“ (Juuda 6, 14. 15.) Johannes kuulutab, et ta nägi
„surnuid,, suuri ja pisukesi, seisvat aujärje ees, ja raamatud avati... Ja surnutele mõisteti
kohut seda mööda, kuidas raamatuisse oli kirjutatud.“ (Ilm. 20, 12.) {SV 412.1}
Ent milleks siis, kui surnud juba rõõmustavad taeva õndsuses või väänlevad
põrguleekides, on vaja veel tulevast kohut? Jumala Sõna õpetused nendes tähtsates
küsimustes ei ole ebaselged ega vasturääkivad, terve mõistus mõistab neid. Milline siiras
inimene suudaks näha tarkust või õiglust väärteoorias? Kas õiged rõõmustaksid pärast nende
kohtuasjade uurimist heakskiitva otsuse üle: „See on hea, sa hea ja ustav sulane! ... Mine
337