Viha Vein

Viha Vein
sest kogu inimkond kannatab tema üleastumise karistust. See on „teine surm“, mida
vastandatakse igavesele elule. {SV 408.4}
Aadama patu tagajärjel kandus surm edasi kogu inimsoole. Kõik lähevad ühtviisi alla
hauda ning lunastusplaani kohaselt äratatakse kõik hauast ka üles. „Tuleb õigete ja ülekohtuste
ülestõusmine;“ „sest nõnda surevad kõik Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaiks
Kristuses.“ (Ap. t. 24, 15; 1. Kor. 15, 22.) Kuid kahe inimklassi vahel, kes haudadest
väljuvad, on erinevus. „Kõik, kes on haudades, kuulevad tema häält ning tulevad välja need,
kes on teinud head, elu ülestõusmiseks, aga kes on teinud halba, hukkamõistmise
ülestõusmiseks.“ (Joh. 5, 28. 29.) Kes on „väärt arvatud“ elu ülestõusmiseks, on „õndsad ja
pühad“. „Nende üle ei ole teisel surmal meelevalda“ (Ilm. 20, 6). Ent need, kes ei ole saanud
kahetsuse ja usu kaudu andestust, peavad vastu võtma üleastumise karistuse — „patu
palga“. Nad kannavad karistust, mis vastab kestvuselt ja valjuselt nende „tegudele“, kuid
lõpuks hävivad nad teises surmas. Kuna Jumalal on võimatu päästa pattudesse jäävat patust
oma õigluse ja halastuse pärast, siis lõpetab Looja tema eksisteerimise. Üleastumise tõttu ei
ole ta osutunud igaviku vääriliseks. Piibel ütleb: „Natuke aega ja õelat ei ole enam; sa vahid
tema aset, aga teda pole kuskil.“ Teisal öeldakse: „Ja siis on, nagu ei oleks neid olnudki“
(Laul 37, 10; Obad. 16). Häbiga kaetud, vajuvad nad igavesse unustusse. {SV 408.5}
Nii tehakse lõpp patule koos sellest tuleneva viletsuse ja laostumisega. Taavet ütleb: „Sa
hukkasid õela, sa pühkisid ära nende nime alatiseks ja igaveseks! Vaenlased on hävi-nud,
nad on jäädavad rusud.“ (Laul 9, 5. 6.) Ilmutuseraamatu autor Johannes nägi nägemuses
igavest armuriiki ja kuulis kaunist, ebakõladest vaba kiituselaulu. Ta kuulis, kuidas iga
olend taevas ja maa peal andis austust Jumalale. (Ilm. 5, 13.) Siis ei ole enam ainsatki vastu
hakkavat, Jumalat teotavat inimest, mitte ainsatki hinge, kes väänleks lõputuis piinades, ei
ainsatki olendit põrgus, kelle karjed seguneksid päästetute lauludega. {SV 409.1}
Eksiõpetusel hinge surematusest põhineb ka teooria teadvusest surmas — õpetus, mis
nagu igavene piingi on vastuolus Pühakirja sõnadega, mõistuse ja inimlike tunnetega.
Vastavalt populaarsele uskumusele on lunastatud taevas kursis kõigega, mis toimub maa
peal, eriti neist maha jäänud sõprade eluga. Kuidas võiks tulla surnutele õnneks see, kui nad
tunnevad teiste elumuresid, on tunnistajaiks pattudele, mida teevad neile armsad inimesed,
ning näevad neid talumas elumuresid, pettumusi ja ahastust! Kuivõrd saaksid taevalikku
õndsust nautida need, kes hõljuvad oma maa peal elavate sõprade kohal? Kuivõrd
eemaletõukav on uskumus, et niipea kui hingeõhk lahkub kehast, saadetakse
pattukahetsematu hing põrguleekidessel Millist sügavat ahastust peavad tundma need, kes
näevad oma sõpru minevat hauda ettevalmistamatult, eeldusel, et nad astuvad viletsuse ja
patususe igavikku! Paljusid on see valulik mõte viinud hullumeelsusse. {SV 409.2}
Mida ütleb Pühakiri nende küsimuste kohta? Taavet kinnitab, et inimesel ei ole surmas
teadvust. „Kui tema vaim väljub, siis ta pöördub tagasi oma mulda; samal päeval kaovad
tema kõrged mõtted!“ (Laul 146, 4.) Saalomon annab sama tunnistuse: „Sest elavad teavad,
335