Viha Vein

Viha Vein
vihkasid? Valetajale ei saa tõde kunagi meeldivaks; alandlikkus ei rahulda enesest
lugupidavat ja uhket; puhtus ei ole vastuvõetav kõlvatule; omakasupüüdmatu armastus ei
näi isekale kütkestav. Millist rõõmu saaks taevas pakkuda neile, keda jäägitult haaravad
maised ja isekad huvid? {SV 407.2}
Kas saaks viia neid, kes on elanud mässumeeles Jumala vastu, äkki taevasse, kus nad
näevad kõrget, püha täiuslikkust, mis seal valitseb? Iga süda taevas on täidetud armastusest;
kaasakiskuvalt kaunikõlaline muusika kõlab Jumala ja Talle auks, ning valguskiired
voogavad lunastatutele Tema palgelt, kes istub troonil. Kas võivad need, kelle südant täidab
viha Jumala, tõe ja pühaduse vastu, ühineda taevase lunastatute hulgaga ja osa võtta ühistest
tänulauludest? Kas nad taluksid Jumala ja Talle au? Ei, ei! Neile anti pikk prooviaeg, et nad
kujundaksid oma iseloomu taeva jaoks; kuid nad pole kasvatanud endas armastust puhtuse
vastu; nad pole kunagi õppinud taevast keelt ja nüüd on liiga hilja. Jumala vastu mässav
meel on muutnud nad kõlbmatuks taeva jaoks. Sealne puhtus, pühadus ja rahu oleks neile
ainult piinaks; Jumala au saaks neile hävitavaks tuleks. Nad igatseksid põgeneda sellest
pühast paigast, ja oleksid rõõmsad hävimise üle, mis päästab nad Tema palge eest, kes suri
nende lunastamiseks. Õelate saatuse määrab nende oma valik. Nad jäetakse taevast välja
nende oma soovi kohaselt. Jumal teeb seda õiglaselt ja halastavalt. {SV 407.3}
Nagu veeuputuse vesi, nii tunnistab ka selle suure päeva tuli Jumala lõplikku otsust, et
õelad on parandamatud. Nad ei taha alluda Jumala autoriteedile. Nad on rakendanud oma
tahet Jumala vastu mässamiseks, ning siis, kui nende elu lõpeb, on liiga hilja selleks, et
pöörata nende mõttekäiku vastassuunda, liiga hilja, et pöörduda üleastumisest kuulekusse ja
vihast armastusse. {SV 408.1}
Kui Jumal säästis mõrvar Kaini elu, andis Jumal sellega maailmale hoiatava eeskuju
tagajärgedest, mis ilmneksid siis, kui patusel lubataks elada ja ohjeldamatult jätkata
ülekohtust suunda. Kaini õpetuste ja eeskuju mõjul pöördus suur hulk tema järglastest
patusse, kuni „inimese kurjus maa peal oli suur ja kõik ta südame mõtlemised iga päev
üksnes kurjad.“ „Aga maa oli Jumala palge ees raisku läinud ja vägivald täitis maad.“ (1.
Moos. 6, 5. 11.) {SV 408.2}
Halastusest maailma vastu hävitas Jumal Noa ajal jumalakartmatud inimesed. Halastusest
hävitas Ta Soodoma kõlvatud elanikud. Saatana petva väe kaudu võidavad ülekohtutegijad
kaasinimeste poolehoiu ja imetluse ning juhivad oma mõju kaudu mässule teisigi. Nii oli
lugu Kaini ja Noa, Aabrahami ja Loti päevil; nii on lugu ka meie ajal. Halastusest
universumi vastu hävitab Jumal lõpuks Tema armu põlgajad. {SV 408.3}
„Sest patu palk on surm, aga Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie
Issandas.“ (Rooma 6, 23.) Elu on õigete pärand, õelate osaks on surm. Mooses ütles
Iisraelile: „Vaata, mina panen täna su ette elu ja hea, surma ja kurja.“ (5. Moos. 30, 15.)
Surm, mida nendes kirjatekstides silmas peetakse, ei ole see surm, mida kuulutati Aadamale,
334