Viha Vein

Viha Vein
kõrvus? Rõhutatakse, et õelate lõputu viletsus näitab Jumala viha patu kui pahe vastu, mis
on hukatuslik universumi rahule ja korrale. Milline hirmus jumalateotus! Nagu oleks Jumala
viha patu vastu põhjuseks, et pattu jäädvustada. Selliste teoloogide õpetuste kohaselt paneb
pidev ilma lootuseta piinamine märatsema armetud ohvrid, kes siis, kui nende raev
needustes ja jumalateotustes välja purskub, kasvatavad pidevalt oma süükoormat ... Teadku
kõik, et Jumala au ei suurendata patu igavesti kestmise ja lakkamatu suurendamise abil. {SV
402.1}
Inimmõistus ei suuda kokku arvata seda halba, mida on korda saatnud eksiõpetus
igavesest piinast. Piibellik usk mis on täis armastust, headust ja kaastunnet, tumestatakse
eelarvamusega ja kaetakse õudusega. Kui mõtleme sellele, millise vale värvingu on Saatan
andnud Jumala iseloomule, siis ei imesta me enam selle üle, et meie armastavat Loojat kardetakse
ja lausa vihatakse! Kohutavad ettekujutused Jumalast, mida kuulutatakse kantslitest
üle maailma, on muutnud tuhanded, jah, miljonid inimesed skeptikuiks ja uskmatuiks. {SV
402.2}
Õpetus igavesest põrgupiinast on üks neist väärõpetustest, mis moodustavad Baabüloni
jälkuste viina, mida jooma meelitab Saatan kõiki rahvaid (Ilm. 14, 8; 17, 2). See, et
kristlikud õpetajad hakkasid sellist eksiõpetust soosima ja pühast kõnetoolist kuulutama, on
tõepoolest mõistatus. Nad võtsid selle üle rooma-katoliku kirikult, nii nagu nad võtsid vale
hingamispäeva. Tõsi, seda õpetasid omal ajal õilsad ja head inimesed, kuid nemad ei saanud
selle asja kohta sellist val gust, mida omame meie. Nemad olid vastutavad ainult selle
valguse eest, mis paistis nende ajal; meie aga vastutame selle eest, mis paistab meie päevil.
Kui me pöörduksime Juma-la Sõna tunnistusest väärõpetuste poole sellepärast, et meie isad
neid õpetasid, langeme me hukkamõistu alla, mida kuulutati Baabülonile. Me joome siis
tema jäleduste viina. {SV 402.3}
Paljud, kellele õpetus igavesest piinast on eemaletõukav, kalduvad vastupidisesse
eksitusse. Nad näevad, et Pühakiri esitab Jumalat armastava ja kaastundliku Loojana ega
suuda seepärast uskuda, et Ta saadab oma loodolevused igavesti põleva põrgu tulle. Kuid
olles võtnud omaks õpetuse surematust hingest, ei näe nad teist võimalust kui järeldada, et
kogu inimkond saab lõpuks õndsaks. Paljud arvavad, et Piibli ähvardused on mõeldud ainult
selleks, et inimesi hirmu kaudu kuulekusele tuua, ja mitte sõna-sõnalt täitumiseks. Seega
võib patune elada oma isekate soovide järele, jätta Jumala nõuded tähele panemata ja loota
siiski, et ta lõpuks armu saab. Selline õpetus, mis usaldab Jumala halastust, kuid jätab tähele
panemata Tema õigluse, meeldib lihalikule südamele ja julgustab õelaid ülekohtule. {SV
403.1}
Selleks, et mõista, kuidas ülemaailmset päästmist kuulutavad inimesed tõlgendavad
vääralt Pühakirja oma hingehävitavate dogmade toetamiseks, piisab nende endi sõnade
tsiteerimisest. Ühe uskmatu noormehe matusel, kes sai õnnetusjuhtumil otsekohe surma,
valis universalistist jutlustaja leinakõne tekstiks Pühakirja sõnad Taaveti kohta.“ („Sest ta oli
330