Viha Vein

Viha Vein
armetud hullumeelsed väänlesid maas, ajasid suust vahtu välja, raevutsesid, täitsid õhu
karjetega, tarvitasid vägivalda enda kallal ja ohustasid kõiki, kes neile lähenesid. Nende
veritsevad ja moonutatud kehad ning segane mõistus oli meelepärane pimeduse vürstile.
Üks deemonitest teatas võidukalt: „Mu nimi on Leegion, sest meid on palju“ (Mark. 5, 9).
Rooma armees koosnes leegion kolmest kuni viiest tuhandest mehest. Saatana väed on
niisamuti organiseeritud rühmadeks ja üks rühmitus, kuhu kuulusid need deemonid, ulatus
arvult leegionini. {SV 386.1}
Jeesuse käsul lahkusid kurjad vaimud oma ohvritest, kes jäid seejärel Päästja jalge ette
vaikselt istuma, ning osutusid alistunud, arukaiks ja sõbralikeks meesteks. Deemonid said
loa kihutada seakari merre. Gadara elanikud aga hindasid sigu rohkem kui õnnistusi, mida
Kristus oli toonud, ja palusid seepärast jumalikul Tervistajal lahkuda. Selline tulemus
meeldis Saatanale. Olles veeretanud rahva silmis sigade kaotuse Jeesuse peale, äratas ta
inimestes omakasupüüdliku kartuse ja takistas neid selle kaudu kuulmast Jeesuse sõnu. {SV
386.2}
Saatan süüdistas pidevalt kristlasi selles, et nemad on süüdi kaotustes, õnnetustes ja
kannatustes, selle asemel, et suunata etteheiteid sinna, kuhu vaja, nimelt temale ja tema
abilistele. {SV 386.3}
Ent Kristuse kavatsused ei nurjunud. Ta lubas kurjadel vaimudel hävitada seakarja
etteheiteks juutidele, kes kasvatasid neid roojaseid loomi kasu saamiseks. Kui Kristus
poleks deemoneid ohjeldanud, oleksid nad uputanud merre ühes sigadega ka nende hoidjad
ja omanikud. Seakarjused ja omanikud jäid ellu ainult tänu Kristuse väele, mida Ta
halastavalt nende päästmiseks kasutas. Kõnealune sündmus pidi andma jüngritele tunnistuse
Saatana halastamatust võimust nii inimeste kui loomade üle. Päästja soovis, et Tema
järelkäijad hakkaksid tundma vaenlast, kellega neil oli tegemist, et tema plaanid ei petaks
ega võidaks neid. Ta soovis ka seda, et selle piirkonna inimesed näeksid Jumala väge
purustada Saatana orjus ja vabastada tema vangid. Ja kuigi Jeesus ise lahkus, jäid need
imetlusväärsel viisil vabastatud inimesed kohale ja kuulutasid oma Heategija
halastusest. {SV 386.4}
Pühakirjas kõneldakse teistest samalaadsetest juhtumitest. Sürofoiniikia naise tütart
vaevas rängalt kuri vaim. Jeesus ajas deemoni oma sõnaga välja. (Mark. 7, 26-30).
„Seestunu, kes oli pime ja keeletu“, Matt. 12, 22), nooruk, kel oli keeletu vaim, kes sageli
oli teda „küll tulle, küll vette visanud, et teda hukata“ (Mark. 9, 17-27); hullumeelne, keda
piinas „rüveda pahareti vaim“ (Luuka 4, 33—36) ja kes rikkus hingamispäeva rahu
sünagoogis Kapernaumas — kõiki neid tervistas kaastundlik Päästja. Peaaegu iga juhtumi
puhul pöördus Kristus deemoni kui mõistusega olevuse poole ja käskis tal oma ohvrist
lahkuda ning teda mitte enam piinata. Palvetajaid Kapernaumas, kes olid näinud Jeesuse
suurt väge, valdas kohkumine „ja nad rääkisid isekeskis ning ütlesid: „Mis lugu see on, et ta
meelevalla ja väega käsib rüvedaid vaime ja need väljuvad!“ (Luuka 4, 36.) {SV 387.1}
317