Viha Vein

Viha Vein
taeva elanike üle, oleks ta osutanud sedasama meelsust, millega ta valitses tema võimu all
olevate inimlaste üle. Ta oli väitnud, et Jumala käskudest üleastumine toob vabaduse ja
ülenduse, kuid selgus, et selle tulemuseks oli orjus ja mandumine. {SV 376.4}
Saatana valelikud süüdistused Jumala iseloomu ja valitsuse aadressil paljastusid nende
õiges valguses. Ta oli süüdistanud Jumalat, et Looja otsib ainult eneseülistust, kui Ta nõudis
alistumist ja kuulekust oma loodolevustelt. Ta oli seletanud, et kuigi Jumal nõuab
enesesalgamist kõigilt teistelt, ei näita Ta ise üles enesesalgamist ega too mingit ohvrit.
Nüüd ilmnes, et langenud ja patuse inimsoo päästmiseks oli universumi Valitseja toonud
suurima ohvri, mida armastus üldse tuua võib, „sest Jumal oli Kristuses ja lepitas maailma
enesega“. 2. Kor. 5, 19. Oli selge, et Lutsifer oli austuse ja ülemvõimu järele janunedes
avanud ukse patule, Kristus oli aga selleks, et hävitada pattu, valmis alandama ennast ja
saama sõnakuulelikuks surmani. {SV 377.1}
Jumal oli ilmutanud oma põlastust vastuhaku põhimõtete vastu. Kogu taevas nägi Tema
õiglust nii Saatana hukkamõistmises kui inimese lunastamises. Lutsifer oli teatanud, et siis
kui Jumala seadus oli muutumatu ja karistust selle vääramisel polnud võimalik vältida,
polnud ka ühelgi üleastujal iialgi lootust Looja poolehoidu tagasi võita. Ta oli väitnud, et
patust inimsugu polnud võimalik lunastada ja seepärast kuulusid kõik õigusega temale. Ent
Kristuse surm oli selline tunnistus inimese kasuks, mida ei saanud kummu-tada. Käsu
karistus langes Temale, kes oli võrdne Jumalaga, ja sellest ajast võis inimene vaba annina
vastu võtta Kristuse õiguse, ning patukahetsuse ja alanduse kaudu võita Saatana võimu nii
nagu Jumala Poeg selle võitis. Nii on Jumal õiglane ja siiski kõigi nende õigeksmõistja, kes
usuvad Jeesusesse. {SV 377.2}
Kristus ei tulnud maa peale ainult inimese lunastamiseks kannatama ja surema. Ta tuli, et
„teha õpetus suureks ja võimsaks ja seda mitte ainult selleks, et selle maailma elanikud
suhtuksid käsuõpetusse nii, nagu nad sellesse peaksid suhtuma, vaid ka selleks, et näidata
universumi kõigile maailmadele Jumala käsu muutmatust. Kui käsu nõudeid oleks saanud
eirata, poleks Jumala Pojal olnud vaja anda oma elu käsust üleastumise lepitamiseks.
Kristuse surm tõestab käsu muutmatust. Ohver, milleks lõpmatu armastus Isa ja Poega
sundis, näitab kogu universumile nii nagu ainult lunastusplaan näidata saab, et õiglus ja
halastus on Jumala käsu ja valitsuse aluseks. {SV 377.3}
Kohtuotsuse lõplikul täidesaatmisel nähakse, et patu olemasoluks pole mingit põhjust.
Kui kogu maailma Kohtunik küsib Saatanalt: „Miks sa mässasid minu vastu ja röövisid
minult minu kuningriigi alamaid?“ ei saa kurjuse algataja esitada mingit vabandust. Iga suu
on suletud ja kõik mässulised hulgad on sõnatud. {SV 377.4}
Kolgata rist, kuna see tunnistab käsu muutmatusest, kuulutab universumile, et patu palk
on surm. Sureva Päästja hüüatuses: „See on lõpetatud!“, lõi surmakell Saatanale. Suur
võitlus, mis oli kestnud nii kaua, oli siis otsustatud ja kurjuse lõplik väljajuurimine kindlaks
tehtud. Jumala Poeg läbis haua väravad, „et ta surma läbi kaotaks selle, kelle võimu all oli
309