Viha Vein

Viha Vein
Peatükk 29—Kurjuse Algus
Paljudele inimestele on patu algus ja selle olemasolu põhjustanud palju küsimusi. Nad
näevad kurjuse tööd, sellest tuleneva häda ja viletsuse kohutavaid tagajärgi ning ei suuda
mõista, kuidas saab see kõik eksisteerida TEMA kõrgeima võimu all, kel on piiritu tarkus,
jõud ja armastus. Siin peitub saladus, millele nad ei leia seletust. Teadmatuse ja kahtluste
tõttu ei suuda nad hinnata tõdesid, mida on selgesti ilmutatud Jumala Sõnas ning mis on
olulised päästeks. Leidub ka neid, kes püüavad tungida patu olemuse mõistmiseks
probleemidesse, mida Jumal pole kunagi ilmutanud, ja seepärast ei saa nad oma küsimusele
vastust. Need, kellel on kalduyusi kahelda ning vigu otsida, kasutavad mittemõistmist
vabandusena, et ära heita Pühakirja ütlusi. Teised ei leia rahuldavat vastust kurjuse suurele
probleemile seepärast, et traditsioon ja väärtõlgendus on tumestanud Piibli õpeiusi Jumala
iseloomu, Tema valitsuse olemuse ja põhimõtete kohta, mismoodi Ta käsitleb pattu. {SV
369.1}
Patu algust on sama võimatu seletada, kui võimatu on leida põhjust selle olemasoluks.
Ometi on nii patu algust kui ka selle olemust võimalik mõista niipalju, et saaks täielikult
ilmsiks Jumala õiglus ja halastus kurjuse kohtlemisel. Pühakirjas esitatakse väga selgelt
tõsiasja, et Jumal ei ole mingil viisil vastutav patu sissetungi eest; et polnud mingit
meelevaldset jumaliku armu tagasitõmbumist, mingit puudujääki Jumala valitsuses, mis
oleks andnud alust vastuhaku tekkimiseks. Patt on sissetungija, mille olemasoluks pole
ainsatki põhjust. See on mõistatuslik, seletamatu; vabandada seda tähendab seda kaitsta. Kui
leiduks vabandus või põhjus patu eksisteerimisele, siis poleks patt enam patt. Meie ain-saks
patu definitsiooniks on see, mis on antud Jumala Sõnas, see on „käsust üleastumine“;
tähendab et tegutsemine põhimõtte järgi, mis on sõjajalal Jumala valitsuse aluseks oleva
armastuse suure käsuga. {SV 369.2}
Enne kurjuse sissetungi valitses kogu universumis rahu ja rõõm. Kõik oli täielikus
kooskõlas Looja tahtega. Armastus Jumala vastu oli ülim, armastus üksteise vastu
erapooletu. Kristus, Sõna, Jumala Ainusündinu, oli üks igavese Isaga — üks olemuselt,
iseloomult ja kavatsustes — ainus olevus kogu universumis, kellel oli osa kõigist Jumala
nõupidamistest ja kavatsustest. Kristuse kaudu tegutses Isa kõigi tae-vaste olendite loomisel.
„Sest tema läbi on loodud kõik, mis on taevastes. .. olgu aujärjed, ülemused, valitsused,
võimud.“ (Kol 1, 16.) Kristusele, võrdsele Isaga, oli ustav kogu taevas. {SV 369.3}
Armastuse käsk on Jumala valitsuse põhialuseks. Kõigi loodolevuste õnn sõltub nende
täielikust kooskõlast õigluse suurte põhimõtetega. Jumal soovib kõigilt oma loovolevustelt
armastuse teenistust — austust, mis tuleneb Tema iseloomu arukast hindamisest. Ta ei tunne
heameelt sunnitud truudusest ja seepärast andis Ta kõigile vaba tahte, et loodolevused
võiksid teenida Teda oma vabal valikul. {SV 370.1}
303