Viha Vein

Viha Vein
Ärgu keegi end petku arvamusega, et ta võib pühaks saada nii kaua kui ta tahtlikult
kasvõi ühest Jumala käsust üle astub. Tahtlik patustamine sunnib vaikima vaimu tunnistava
hääle ja lahutab hinge Jumalast. „Patt on see, mis on käsu vastu.“ Ja „kes pattu teeb (käsust
üle astub), ei ole teda näinud ega teda kuulnud.“ 1. Joh. 3, 6. {SV 354.2}
Kuigi Johannes peatub oma kirjas nii pikalt armastusel, ei kõhkle ta siiski paljastada selle
inimklassi tõelist iseloomu, kes väidab, et ta on pühitsetud, kuid elab ise Jumala käsust
üleastumises. „Kes ütleb: „Mina tunnen teda,“ ega pea tema käske, see on valelik ja tõde ei
ole tema sees. Aga, kes peab tema sõna, selles on tõesti Jumala armastus saanud
täiuslikuks.“ 1. Joh. 2, 4. 5. Siin on iga inimese tun-nistuse mõõdupuu. Me ei saa nõustuda
ühegi inimese tunnistusega enne, kui me ei ole mõõtnud teda taevas ja maa peal leiduva
pühaduse ainsa mõõdupuuga. Kui inimesed ei tunne kõlbelise käsu tähtsust, kui nad
halvustavad ja võtavad kergelt Jumala eeskirju, kui nad astuvad üle ühest vähimast käsust ja
õpetavad niiviisi inimesi, siis pole neil mingit lugupidamist Jumala silmis ja me teame, et
nende väidetel pole alust. {SV 354.3}
Väide, et ollakse patuta, on iseenesest tõendiks, et see, kes seda väidab, on kaugel
pühadusest. See, kui inimene tunnistab end pühaks, näitab et ta ei oma õiget arusaamist
Jumala piiritust puhtusest ja pühadusest või sellest, milliseks peavad saama need, kes on
kooskõlas Tema iseloomuga. Tal ei ole õiget arusaamist Jeesuse puhtusest ja ülevast
kaunidusest ning patu halvast mõjust ja pahelisusest. Mida suurem on vahemaa tema ja
Kristuse vahel ning mida puudulikumad on tema arusaamad Jumala iseloomust ja nõuetest,
seda õigemana näib ta enesele. {SV 354.4}
Pühakirjas esiletoodud pühitsus hõlmab kogu olemuse — vaimu, hinge ja ihu. Paulus
palvetas tessalooniklaste eest, et nende „kogu... vaim ja hing ja ihu“ säiliksid „laitmatuina
meie Issanda Jeesuse Kristuse tulekuks“. 1. Tess. 5, 23. Teises kohas kirjutab ta usklikele:
„Mina manitsen teid nüüd, vennad, Jumala suure südamliku halastuse tõttu andma oma ihud
elavaks, pühaks ja Jumala meelepäraseks ohvriks.“ Rooma 12, 1. {SV 355.1}
Vana Iisraeli ajal uuriti hoolikalt igat Jumalale ohvriks toodavat ohvriandi. Kui
ohvriloomal avastati mingi viga, lükati loom tagasi, sest Jumal oli käskinud, et ohver olgu
„veai ta“. Samuti kästakse kristlasi anda „oma ihud elavaks, pühaks ja Jumala
meelepäraseks ohvriks“. Selleks, et seda teha, tuleb hoida kõiki oma võimeid võimalikult
parimas korras. Igasugune tegevus, mis nõrgestab füüsilist või vaimset tugevust, teeb
inimese kõlbmatuks oma Looja teenistuseks. Kas Jumal rahuldub millegi vähemaga kui
parimaga, mis meil pakkuda on? Kristus ütles: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest
oma südamest.“ Need, kes armastavad Jumalat kõigest oma südamest, soovivad anda Tema
teenistusse parima oma elust ja püüavad pidevalt tuua iga oma hingeja ihujõu kooskõlla
käskudega, mis edendavad võimet teha Tema tahtmist. Nad ei nõrgesta ega rüveta söögiisu
rahuldamise ega mingi muu kirega ohvriandi, mille nad toovad oma taevasele Isale. {SV
355.2}
291