Viha Vein
Viha Vein viittaa paitsi potentiaalisesti päihdyttävän juoman voimakkuuteen, myös yliluonnollisen raivon syvyyteen, jonka hirvittävät julmuudet ja ilkeät vääristymät synnyttävät. Tämä kirja pakottaa tarkkailemaan tarkasti sosiaalista, poliittista ja uskonnollista järjestelmää, joka hämmentää mielen ja antaa vääränlaisen turvallisuuden tunteen. Lukija voi todistaa, millaisia vaikutuksia kansakunnilla on, kun ne horjuvat oudon voiman vaikutuksen alaisina. Mikä on tuon hengen nimi? Miten se määritellään?
Viha Vein viittaa paitsi potentiaalisesti päihdyttävän juoman voimakkuuteen, myös yliluonnollisen raivon syvyyteen, jonka hirvittävät julmuudet ja ilkeät vääristymät synnyttävät. Tämä kirja pakottaa tarkkailemaan tarkasti sosiaalista, poliittista ja uskonnollista järjestelmää, joka hämmentää mielen ja antaa vääränlaisen turvallisuuden tunteen. Lukija voi todistaa, millaisia vaikutuksia kansakunnilla on, kun ne horjuvat oudon voiman vaikutuksen alaisina. Mikä on tuon hengen nimi? Miten se määritellään?
You also want an ePaper? Increase the reach of your titles
YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.
<strong>Viha</strong> <strong>Vein</strong><br />
tuleks pidada neljanda käsu kohaselt: „Vana käsuõpetuse ajal oli laupäev pühitsetud päev,<br />
kuid Jeesus Kristuse poolt õpetatud ja Jumala Vaimust juhitud kirik asendas laupäeva<br />
pühapäevaga. Nii pühitseme me nüüd esimest ja mitte seitsmendat päeva. Nüüd tähistab<br />
pühapäev Issanda päeva.“ {SV 335.2}<br />
Katoliku kiriku võimu märgiks on, nagu tsiteerivad katoliiklikud kirjamehed,<br />
„hingamispäeva muutmine pühapäevaks, mida protestandid arvestavad; ... sest pidades<br />
pühapäeva, tunnustavad nad kiriku võimu kehtestada puhkepäevi ja tunnistada nende<br />
mittepidamist patuks.“ — Henry Tuberville, „An Abridgment of the Christian Doctrine“, lk.<br />
58. Hingamispäeva muutmine ei saa seega olla midagi muud kui rooma-katoliku kiriku<br />
autoriteedi tõend ehk tunnusmärk — „metsalise märk“! {SV 335.3}<br />
Rooma-katoliku kirik ei ole loobunud oma nõudest ülemvõimule. Kui maailm ja<br />
protestantlikud kirikud tema loodud hingamispäeva vastu võtvad ja Piibli hingamispäeva ära<br />
heidavad, siis nad tegelikult tunnustavadki tema nõudmisi. Nad võivad muutmist<br />
põhjendada traditsiooni ja isade autoriteediga, kuid nii toimides ei arvesta nad seda<br />
põhimõtet, mis eraldab neid rooma-katoliku kirikust, nimelt et „Piibel ja ainult Piibel on<br />
protestantide usu alus“. Paavstlased näevad, et protestandid petavad endid ja sulgevad<br />
tahtlikult silmad faktide ees. Nad rõõmustavad, et liikumine pühapäeva pealesundimiseks<br />
võidab poolehoidu ning on kindlad selles, et see toob lõpuks kogu protestantliku maailma<br />
roomakatoliku kiriku lipu alla. {SV 335.4}<br />
Paavstimeelsed teatavad, et „pühapäeva pidamisega osutavad protestandid tahes-tahtmata<br />
austust kiriku autoriteedile“. — Mgr. Segur, „Plain Talk About the Protestantism of Today“,<br />
lk. 213. Pühapäeva pidamise maksmapanek protes-tantlike kirikute poolt on paavstluse —<br />
metsalise — kummardamise pealesundimine. Need, kes mõistavad neljanda käsu nõudeid,<br />
kuid valivad vale hingamispäeva õige hingamispäeva asemel, annavad sellega austust<br />
võimule, kes on seadnud sisse vale hingamispäeva. Just usulise kohustuse pealesundimisega<br />
ilmaliku võimu abil teevad kirikud metsalisele kuju, sest pühapäeva pidamise, kehtestamine<br />
Ühendriikides saab olema metsalise ja tema kuju kummardamise pealesundimine. {SV<br />
336.1}<br />
Tõsi, möödunud generatsioonide kristlased pidasid pühapäeva teadmisega, et nad peavad<br />
Piibli hingamispäeva. Ja nüüdki on kõikides kirikutes, kaasa arvatud rooma-katoliku kirikus<br />
neid, kes süralt usuvad, et pühapäev on Jumalast määratud hingamispäev. Jumal võtab vastu<br />
nende siirad ajendid ja otsekohesuse Tema ees, kuid siis, kui pühapäeva sunnitakse pidama<br />
seadusega ja maailm saab valgustatud õige hingamispäeva pidamise kohustuse suhtes, siis<br />
austab igaüks, kes ikkagi astub üle Jumala käsust selleks, et kuu-letuda eeskirjadele, millel<br />
pole kõrgemat autoriteeti kui rooma-katoliku kiriku oma, paavstlust rohkem kui Jumalat. Ta<br />
avaldab austust roomakatoliku kirikule ja võimule, kes sunnib peale rooma kiriku poolt<br />
ettekirjutatud korraldust; ta kummardab metsalist ja tema kuju. Kui inimesed siis heidavad<br />
kõrvale korralduse, mille Jumal on seadnud oma autoriteedi märgiks ja austavad selle<br />
276
Change language