Viha Vein

Viha Vein
päeva asemel, kuid ei leidnud Pühakirjast ainsatki tõendit selle kohta, et neljas käsk oleks
tühistatud või et hingamispäev oleks muudetud, Õnnistust ja pühitsust, mida Jumal oli
andnud sitsmendale päevale, polnud kunagi kõrvaldatud. Nad olid püüdnud siiralt täita
Jumala tahet ja ometi selgus, et nad olid tegelikult kogu aeg Tema käsust üle astunud.
Nende südant täitis kahetsus ja nad väljendasid oma ustavust Jumalale sellega, et hakkasid
pühitsema Tema hingamispäeva. Nende veendumuse kummutamiseks tehti palju tõsiseid
jõupingutusi, ent igaüks võis vaevata mõista, et nii nagu maine pühamu oli taevase pühamu
kuju ehk koopia, nii oli laekas hoitud käsuõpetus maa peal täpne koopia käsuõpetusest
taevases laekas. Seega oli nende kohustuseks, kes võtsid vastu tõe taevase pühamu kohta,
tunnustada ka Jumala käsuõpetuse nõudeid ja pidada neljanda käsu hingamispäeva. Siin
peituski kibeda ja kindla vastuseisu salajane põhjus, kui esitati selget Piibli seletust Kristuse
teenistuse kohta taevases pühamus. Inimesed püüdsid sulgeda ust, mille Jumal oli avanud, ja
avada ust, mille Tema oli sulgenud. Ent Tema, „kes avab ja üleski ei sule,“ oli teatanud:
„Vaata, ma olen seadnud su ette avatud ukse ja ükski ei suuda seda sulgeda.“ Ilm. 3, 8.
Kristus oli avanud ukse ehk teenistuse kõige pühapaigas, sellest avatud uksest paistis
taevane valgus, mis näitas, et neljas käsk kuulub käskude hulka, mida säilitatakse pühamus.
Seda, mida Jumal oli kinnitanud ei võinud ükski inimene kummutada. {SV 325.2}
Need, kes olid vastu võtnud valguse Kristuse vahendajaameti ja Jumala käsu püsivuse
kohta, leidsid, et needsamad tõed olid esitatud ilm. 14: peatükis. Selle peatüki kuulutused
moodustavad kolmekordse hoiatuse (vaata lisa), mis peab maa elanikke Issanda teiseks
tulekuks ette valmistama. Kuulutus: „On tulnud tema kohtutund“, osutab Kristuse teenistuse
lõputööle inimeste päästmiseks. See kuulutab tõde, mida tuleb edasi anda niikaua, kui
Päästja eestkostmine lõpeb ja Ta pöördub tagasi maa peale oma rahvast enese juurde võtma.
Kohtupidamine, mis algas a. 1844, kestab niikaua kui kõikide, nii elavate kui surnute,
kohtuasi on otsustatud, seepärast kestab see inimeste prooviaja lõpuni. Selleks, et inimesed
võiksid kohtus püsima jääda, käsib kuulutus: „Kartke Jumalat ja andke temale austust ja
kummardage teda, kes on teinud taeva ja maa ja mere ja veteallikad!“ Nende kuulutuste
vastuvõtmise tulemusest tunnistavad järgmised sõnad: „Siin on need, kes peavad Jumala
käske ja Jeesuse usku!“ Kohtuks valmistumise üheks vältimatuks tingimuseks on see, et
inimesed peavad Jumala käske, kuna need käsud on kohtus inimeste iseloomu mõõdupuuks.
Apostel Paulus teatab: „Kõik, kes käsü all on pattu teinud, nende üle mõistetakse ka kohut
käsu järele... sel päeval, kui Jumal kohut mõistab inimeste salajaste asjade üle Kristuse
Jeesuse läbi!“ Ta ütleb, et „käsu tegijaid mõistetakse õigeks“, Rooma 2:12-16. Usk on
vajalik Jumala käskude pidamiseks, sest „ilma usuta on võimatu olla meelepärane“. „Aga
kõik, mis ei ole usust, on patt.“ Heebr. 11, 6; Rooma 14, 23. {SV 325.3}
Esimene Ingel kutsub inimesi üles kartma Jumalat ja andma Temale austust ning
kummardama Teda, kes on taeva ja maa Looja. Selleks, et seda teha, peavad nad olema
kuulekad Tema käskudele. Tark mees ütleb: „Karda Jumalat ja pea tema käske, sest see on
iga inimese kohus!“ Kog. 12, 13. Ilma kuulekuseta Tema käskudele ei saa ükski
268