Viha Vein

Viha Vein
Kord aastasj suurel lepituspäeval, sisenes ülempreester kõige pühamasse paika pühamut
puhastama. Seal teostatud teenistus lõpetas aastase teenistusringi. Lepituspäeval toodi kaks
sikutalle kogudusetelgi ukse ette ja nende vahel heideti liisku — „üks liisk Jehoovale ja
teine liisk Asaselile.“ salm 8. Sikk, Kellele langes liisk „Issanda jaoks“, tapeti patuohvriks
rahva est ja preester pidi viima tema vere sissepoole eesriiet ning piserdama seda
lepituskaane peale ja lepituskaane ette. Verd tuli piserdada ka suitsutusaltarile, mis oli
eesriide ees. {SV 313.3}
„Ja Aaron pangu oma mõlemad käed elusa siku pea peale ja tunnistagu tema peal üles
kõik Iisraeli laste süüteod ja kõik nende üleastumised kõigis nende pattudes ja pangu need
siku pea peale ning saatku see ühe kõlvulise mehe käe kõrval kõrbe — sikk kannab enesega
kõik nende patud tühjale maale; sikk lastagu kõrbes lahti.“ salmid 21. 22. „Patusikk“ ei
tulnud enam kunagi tagasi Iisraeli leeri ja mehelt, kes ta ära viis, nõuti enese ja oma riiete
veega pesemist enne leeri tagasipöördumist. {SV 314.1}
Kogu tseremoonia pidi andma iisraellastele mõiste Jumala pühadusest ja Tema
vastumeelsusest patu suhtes, ning näitama neile, et nad ei võinud patuga kokku puutudes
jääda rüvetamata. Iga inimene pidi sel ajal, kui templis seda lepitustööd sooritati, alanduma
Jumala ette. Kõik tööd tuli jätta kõrvale ja terve Iisraeli kogudus pidi veetma selle päeva
pühalikus alandumises Jumala ees; palves, paastumises ja südame sügavas
läbikatsumises. {SV 314.2}
See sümboolne teenistus sisaldab tähtsaid tõdesid lepituse kohta. Patuse asemel võeti
vastu tema asemik, ohvriloom, kuid looma veri ei kustutanud pattu. See oli vahendiks, mille
kaudu patt saadi pühamule üle kanda. Vere valamisega tunnustas patune käsu autoriteeti,
tunnistas end süüdi üleastumises ja väljendas soovi saada andestus usu kaudu tulevasse
Lunastajasse, kuid ta ei olnud veel täiesti vaba käsu hukkamõistust. Lepituspäeval läks
ülempreester rahvalt saadud ohvri verega kõige pühamasse paika ja piserdas seda
armuaujärjele, otse käsu kohale, et rahuldada selle nõudeid. Seega võttis Tema kui pattude
vahendaja need enesele ja viis need pühamust välja, kus ta asetas oma käed patusiku pea
peale, tunnistas tema peale üles kõik rahva patud, mis niimoodi sümboolselt siirdusid üle
temalt sikule. Seejärel kandis sikk need leerist välja, need loeti igavesti rahvast
eemaldatuks. {SV 314.3}
Selline oli teenistus, mida teostati „taevase pühamu kuju ja varjuna“. Kuid see, mida tehti
sümboolselt maise pühamu teenistuses, seda tehakse tõeliselt taevases pühamus toimuvas
teenistuses. Pärast taevasseminekut alustas meie Päästja tööd meie ülempreestrina. Paulus
ütleb: „Sest Kristus ei läinud kätega tehtud pühamusse kui tõelise püha paiga kujusse,
vaid taevasse enesesse, et nüüd ilmuda Jumala palge ette meie eest.“ Heebr. 9, 24. {SV
314.4}
See teenistus, mida preestrid toimetasid kogu aasta jooksul pühamu esimeses osas,
„seespool eesriiet“, mis oli ukseks ja eraldas püha paika eesõuest, esitab teenistust, mille
258