Viha Vein

Viha Vein
šaljandeid enne 2300-aastase perioodi lõppu 1844. aastal polnud maa peal enam pühamut.
Niisiis selgub, et prohveti sõnad: „Kaks tuhat kolmsada õhtut-hommikut! Siis saab pühamu
taas õiguse!“ peavad kaheldamatult silmas taevast pühamut. {SV 312.2}
Ent vastamata jääb veel kõige tähtsam küsimus: mida tähendab pühamu puhastamine? Et
selline teenistus oli maises pühamus olemas, sellest kõnelevad Vana Testamendi kirjad. Ent
kas taevas saab olla midagi, mis vajab puhastamist? Heebrea. 9. peatükk kõneleb selgelt nii
maise kui taevase pühamu puhastamisest. „Ja peaaegu kõik puhastatakse verega
käsuõpetuse järele, ja ilma verd valamata ei ole andeksandmist olemas. Nii on siis tarvis, et
taevalike asjade kujud puhastatakse sel teel (loomade verega), aga taevasi asju endid
puhastatakse paremate ohvritega kui need“ (Heebr. 9, 22. 23), nimelt Kristuse kalli
verega. {SV 312.3}
Puhastust nii sümboolses kui ka tõelises teenistuses tuli teostada verega; sümboolses —
loomade verega, tõelises — Kristuse verega. Põhjuseks, miks puhastust tuleb teostada
verega, nimetab Paulus tõsiasja, et „ilma verd valamata ei ole andeksandmist olemas“.
Andeksandmine ehk patu kõrvaldamine on töö, mida tuleb teha. Ent kuidas saab patt olla
seotud pühamuga, ükskõik kas siis taevase või maise pühamuga? Seda selgitab sümboolne
teenistus maises pühamus, sest apostel kinnitab, et preestrid, kes teostasid teenistust maa
peal, teenisid „selles, mis on taevase pühamu kuju ja vari.“ Heebr. 8, 5. {SV 312.4}
Teenistus maises pühamus koosneb kahest osast: preestrid teenisid iga päev pühas paigas,
kuna ülempreester teostas kord aastas erilist lepitust kõige pühamas paigas, et puhastada
pühamu. Päevast päeva tõid kahetsevad patused ohvreid kogudusetelgi ette ja tunnistasid,
käed ohvri pea peal, üles oma patud ning kandsid need niiviisi sümboolselt üle süütule
ohvriloomale. Seejärel loom tapeti. „Ilma verd valamata,“ ütleb apostel, „ei ole
andeksandmist olemas.“ „Sest liha hing on veres.“ 3. Moos. 17, 11. Jumala käsust
üleastumine nõudis üleastuja elu. Vere, mis kujutas patustaja surma väärt elu, kelle süü
asetati otsekui ohvrilooma õlgadele, viis preester pühasse paika ja piserdas eesriide ette,
mille taga oli laegas, mis sisaldas käske, millest patustaja oli üle astunud. Selle tseremoonia
kaudu kanti patt sümboolselt vere vahendusel pühamusse. Mõnel juhtumil ei viidud verd
pühasse paika, kuid sellisel juhul pidid preestrid sööma ohvrilooma liha nagu Mooses õpetas
Aaroni poegi, öeldes: „See on antud teile, et te võtaksite ära koguduse patusüü.“ 3. Moos.
10, 17. Mõlemad tseremooniad sümboliseerisid patu ülekandmist patukahetsejalt
pühamule. {SV 313.1}
Selliselt kanti päevast päeva läbi kogu aasta Iisraeli patud pühamule ning nüüd tekkis
vältimatu vajadus teostada eriline töö nende kõrvaldamiseks. Jumal käskis teha lepitust püha
paiga kummagi osa eest. „Ja toimetagu lepitust pühamu eest Iisraeli laste roojuse pärast
kõigi nende pattude kohaselt; nõnda ta tehku ka kogudusetelgiga, mis asetseb nende juures
keset nende roojusi.“ Lepitust tuli teha ka altari eest — „ja puhastagu ning pühitsegu seda
Iisraeli laste roojuste pärast.“ 3. Moos. 16, 16. 19. {SV 313.2}
257