Viha Vein
Viha Vein viittaa paitsi potentiaalisesti päihdyttävän juoman voimakkuuteen, myös yliluonnollisen raivon syvyyteen, jonka hirvittävät julmuudet ja ilkeät vääristymät synnyttävät. Tämä kirja pakottaa tarkkailemaan tarkasti sosiaalista, poliittista ja uskonnollista järjestelmää, joka hämmentää mielen ja antaa vääränlaisen turvallisuuden tunteen. Lukija voi todistaa, millaisia vaikutuksia kansakunnilla on, kun ne horjuvat oudon voiman vaikutuksen alaisina. Mikä on tuon hengen nimi? Miten se määritellään?
Viha Vein viittaa paitsi potentiaalisesti päihdyttävän juoman voimakkuuteen, myös yliluonnollisen raivon syvyyteen, jonka hirvittävät julmuudet ja ilkeät vääristymät synnyttävät. Tämä kirja pakottaa tarkkailemaan tarkasti sosiaalista, poliittista ja uskonnollista järjestelmää, joka hämmentää mielen ja antaa vääränlaisen turvallisuuden tunteen. Lukija voi todistaa, millaisia vaikutuksia kansakunnilla on, kun ne horjuvat oudon voiman vaikutuksen alaisina. Mikä on tuon hengen nimi? Miten se määritellään?
You also want an ePaper? Increase the reach of your titles
YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.
<strong>Viha</strong> <strong>Vein</strong><br />
Peatükk 23—Mis On Pühamu?<br />
Kirjatekstiks, mis oli adventusule olnud peamiseks alussambaks, oli lause: „Kaks tuhat<br />
kolmsada õhtut-hommikut! Siis saab pühamu oma õiguse!“ (ingl. k.: „Siis saab pühamu<br />
puhastatud!“) Taan. 8, 14. Neid sõnu tundsid kõik, kes uskusid Issanda peatsesse tulekusse.<br />
Tuhanded inimesed kordasid seda prohvetikuulutust otsekui oma usu parooli. Kõik tundsid,<br />
et sündmustest, millest see tekst kõneles, sõltusid nende eredamad ootused ja kõige kallimad<br />
lootused. Prohvetikuulutuse põhjal pidi see aeg lõppema 1844. a. sügisel. Nii nagu kogu<br />
kristlik maailm, nii uskusid ka adventistid tollal, et maa või mõni osa sellest oli pühamu.<br />
Nad mõistsid pühamu puhastamise all maa puhastamist viimase suure päeva tulega ja<br />
arvasid, et see toimub Kristuse teisel tulemisel. Sellest tehtigi järeldus, et Kristus tuleb maa<br />
peale a. 1844. {SV 306.1}<br />
Ent määratud aeg oli möödunud ja Issand ei olnud ilmunud. Usklikud teadsid, et Jumala<br />
Sõna ei võinud eksida, vaid et nende prohvetikuulutuse tõlgitsus pidi olema ekslik; kuid<br />
milles? Paljud lahendasid probleemi järelemõtlematult ja hakkasid eitama, et 2300 päeva<br />
lõppes a. 1844. Alust nii teha polnud muud kui fakt, et Kristus ei tulnud ajal, mil nemad<br />
Teda ootasid. Nad väitsid, et juhul kui prohvetlik aeg oleks tõepoolest lõppenud a. 1844, siis<br />
oleks Kristus tulnud puhastama maad tulega, ent kuna Ta polnud tulnud, polnud järelikuit<br />
aeg veel lõppenud. {SV 306.2}<br />
Sellise väite uskumine tähendas loobumist senisest prohvetlike perioodide arvestusest.<br />
Oli ju leitud, et 2300 päeva algas siis, kui Artaxerxese käsk Jeruusalemma taastamiseks ja<br />
ülesehitamiseks jõustus 457. a. sügisel e. m. a. Sellest alguspunktist edasi minnes<br />
kooskõlastusid täpipealt kõik sündmused, millest ingel kõneles Taanielile. Taan. 9, 25—27.<br />
Kuuskümmend üheksa aastanädalat ehk esimesed 483 aastat 2300-aastasest perioodist pidid<br />
ulatuma Messiani, Võituni. Kristluse ristimine ja Püha Vaimuga võidmine a. 27 m. a. j. täitis<br />
täpselt selle ettekuulutuse. Seitsmekümnenda aastanädala keskel pidi kaotatama Messias.<br />
Kolm ja pool aastat pärast ristimist, 31. a. kevadel, löödi Kristus risti. Seitsekümmend<br />
aastanädalat ehk 490 aastat pidid kuuluma eelkõige juutidele. Selle perioodi lõpul pitseeris<br />
rahvas Kristuse lõpliku hülgamise Tema jüngrite tagakiusamisega ja a. 34 m. a. j. pöördusid<br />
apostlid paganate poole. Sellega lõppesid 490 aastat 2300-st aastast. Järele jäi veel 1810<br />
aastat. Aastast 34 m. a. j. edasi minnes 1810 aastat, jõuame aastasse 1844. „Siis,“ ütles<br />
ingel, „saab pühamu taas oma õiguse“. Kõik prohvetikuulutuse eelnevad etapid olid<br />
kahtlematult täitunud määratud ajal. {SV 307.1}<br />
Arvestus oli selge ja kooskõlaline, välja arvatud tõsiasi, et aastal 1844 ei suudetud näha<br />
mingit sündmust, mis oleks vastanud pühamu puhastamisele. Eitada aga prohvetikuulutuse<br />
lõppemist sel ajal, tähendas kogu arvestuse kahtluse alla seadmist ja nendest seisukohtadest<br />
loobumist, mida kinnitasid prohvetikuulutuse eksimatult täitunud lülid. {SV 307.2}<br />
252
Change language