Viha Vein

Viha Vein
julgusega armuaujärje ette, et me saaksime halastust ja leiaksime armu oma abiks õigeks
ajaks. (Heebrealased 4:14-16)
Selle liikumise tekitas avastus, et Artaxerxese käsk Jeruusalemma taastamiseks, mis oli
alguspunktiks 2300. päevasele perioodile, jõustus 457. a. sügisel e. m. a., ja mitte aasta
algul, nagu varem usuti. Seega leiti, et 457. a. sügisest lähtuvalt lõpevad 2300 aastat 1844. a.
sügisel. (Vaata lisa.) {SV 298.4}
Vana Testamendi sümboolne teenistus osutas samuti sügisele kui ajale, mil toimus
pühamu puhastamine. See sai selgeks siis, kui pöörati tähelepanu viisile, kuidas Kristuse
esimese tulekuga seotud sümbolid olid täitunud. {SV 298.5}
Paasatalle tapmine oli võrdkuju Kristuse surmast. Paulus ütleb: „Meie Paasatall Kristus
on tapetud.“ 1. Kor. 5, 7. Uudsevilja vihk, mida kõigutati paasapüha ajal Issanda ees,
sümboliseeris; Kristuse ülestõusmist. Rääkides Issanda ja kogu Tema rahva ülestõusmisest,
ütleb Paulus: „Esimesena Kristus, selle järele Kristuse omad Tema tulemises.“ 1. Kor. 15,
23. Nii nagu kõigutamisvihk oli esimene küps vili, mida koguti enne lõikust, nii on Kristus
esimene vili lunastatute surematuse lõikusest, mis kogutakse esimesel ülestõusmisel Jumala
aita. {SV 298.6}
Need sümbolid täitusid mitte ainult sündmuste suhtes, mida nad kujutasid, vaid ka
ajaliselt. Juutide esimese kuu neljateistkümnendal päeval, just sel päeval ja selles kuus, mil
viieteistkümne pika sajandi jooksul oli tapetud paasatalle, seadis Kristus, olles söönud oma
jüngritega paasatalle, sisse mäslestussöömaaja, mis pidi tähistama Tema surma, sest Tema
oligi see „Jumala Tall, kes võtab ära maailma patu“. Selsamal ööl võtsid õela käed Ta kinni,
et Teda risti lüüa ja tappa. Tõelise kõigutamisvihuna äratati meie Issand kolmandal päeval
surnust „esmaseks nende seast, kes on läinud hingama“, tunnistuseks kõikide õigete
ülestõusmisest, kelle „alanduse ihu“ muudetakse Tema „äraseletatud ihu sarnaseks“. Salm
20; Fil. 3, 21. {SV 299.1}
Nii et ka Kristuse teise tulekuga seoses olevad sümbolid pidid täituma ajal, millele osutati
sümboolses teenistuses. Moosese süsteemis toimus pühamu puhastamine ehk suur
lepituspäev juutide seitsmenda kuu kümnendal päeval (3. Moos. 16, 29-34). Sel päeval
teostas ülempreester lepituse kogu Iisraeli leeri ja pühamu eest ning seejärel, olles kõige
püha-mas paigas kõrvaldanud nende patud pühamust, tuli ta välja ja õnnistas rahvast.
Samuti usuti, et Kristus, meie suur Ülempreester, tuleb selleks, et puhastada maa; hävitada
patt ja patused ning õnnistada surematusega oma ootavat rahvast. Seitsmenda kuu
kümnendat päeva, suurt lepituspäeva, pühamu puhastusaega, mis aastal 1844 langes
kahekümne teisele oktoobrile, peeti seepärast Issanda tuleku ajaks. See oli kooskõlas juba
esitatud tõenditega, et 2300 päeva lõpevad sügisel, ja järeldus näis vastuvaidlematuna. {SV
299.2}
245