Viha Vein

Viha Vein
neid oleks jälgitud, tõrjunud välja tõearmastuse. Luther pidi sageli seisma silmitsi suurte
raskustega, mida põhjustasid fanaatilised inimesed, kes väitsid, et Jumal rääkis otse nende
kaudu ja kes seepärast asetasid oma. ideed ja arvamused kõr-gemale Pühakirja tunnistusest.
Paljud, kellel puudusid usk ja kogemused, kuid kellel meeldis kuulda ja kõnelda midagi uut,
langesid uute õpetajate pettuste võrku ja ühinesid Saatana tööriistadega, et lammutada maha
see, mida Luther Jumala juhtimisel oli ehitanud. Täpselt samuti oli lugu Wesley ja teistega,
kelle mõju ja usk olid olnud õnnistuseks maailmale. Igal sammul tuli neil võidelda Saatana
pettustega, kes püüdis suunata üliagaraid, tasakaalutuid ja pühitsemata inimesi
fanatismi. {SV 296.4}
William Miller ei pooldanud ühtki mõju, mis viis fanatismi. Ta seletas nagu Luthergi, et
igat vaimu tuleb katsuda läbi Jumala Sõnaga. „Saatanal“, ütles Miller, „on käesoleval ajal
suur võim mõnede inimeste üle. Kuidas me võime teada, millise võimu päralt on inimene?
Piibel vastab: „Nende viljast tunnete nad ...“ ... Palju vaime on välja läinud maailma. Jumal
on käskinud neid läbi proovida. Vaim, kes ei pane meid elama mõõdukalt, õiglaselt ja
jumalakartlikult, ei ole Kristuse Vaim. Olen üha rohkem veendunud selles, et Saatanal on
juhtiv osa igasugustes rahututes liikumistes. ... Paljud meie seast, kes väidavad, et nad on
täiesti pühitsetud, järgivad inimeste traditsioone ja on niisama silmnähtavalt teadmatud tõe
suhtes kui teised, kes ei esita selliseid pretensioone.“ — Bliss, lk. 236, 237. „Eksituse vaim
viib meid tõest kõrvale, aga Jumala Vaim juhib meid tõesse. Kui tekib kahtlus, kas inimene
on eksituses, kuigi ta mõtleb, et tal on tõde, siis peame ütlema: Vaim ja Sõna on kooskõlas.
Kui inimene otsustab enese üle Jumala Sõnaga ja leiab, et ta on täielikus kooskõlas kogu
Sõnaga, siis ta peab uskuma, et tal on tõde. Aga kui ta leiab, et vaim, kes teda juhib, ei
kooskõlastu kogu Jumala Sõna ja käsuõpetusega, siis hoidku ta selle eest, et Saatan teda
oma lõksu ei püüa.“ — „The Advent Herald and Signs of the Times Reporter“, kd. 8, nr. 23
(15. jaan. 1845). „Ma olen sageli leidnud suuremaid tunnistusi tõelisest vagadusest vaikse
hingevärelusega lausutud palvetes kui kogu selles käras, mida tehakse kristlaskonnas.“ —
Bliss, lk. 282. {SV 297.1}
Reformatsiooni päevil süüdistati fanatismi tagajärgedes neid, kes sellele kõige tõsisemalt
vastu seisid. Samamoodi käitusid adventliikumise vastased. Rahuldumata fanaatikute
eksituste moonutamise ja liialdamisega, levitasid nad kuulujutte, millel polnud vähimatki
alust. Neid inimesi õhutasid tegevusele eelarvamused ja vihkamine. Nende rahu häiris
Kristuse peatse tuleku kuulutus; nad kartsid osaliselt ikkagi, et Kristuse tulek võib osutuda
tõeks, kuigi lootsid, et see nii ei ole ja see ebakindlus ärritas neid adventistide ja nende usu
vastu üles. {SV 297.2}
Tõsiasi, et mõned fanaatikud pugesid adventistide ridadesse, ei anna mingit alust
otsustada, et liikumine polnud Jumalast. Fanaatikute ja petiste esinemine koguduses Pauluse
või Lutheri ajal polnud ju samuti mingiks põhjuseks, et nende meeste tööd hukka mõista.
Ärgaku Jumala rahvas unest ja pöördugu tõsiselt Jumala poole! Uurigu nad Pühakirja,
õppigu tundma tõde, nagu see on Jeesuses, pühendugu nad täiesti Jumalale, ja siis näitab
242