Viha Vein

Viha Vein
tundma tõde ei prohvetite tunnistuste ega ajamärkide kaudu. Vastavalt sellele, kuidas
maailmalikkus ja auahnus täitsid südant, jalhenes armastus Jumala vastu ja usk Tema
Sõnasse ning siis, kui esitati kuulutus Kristuse peatsest tulekust, äratas see ainult
eelarvamusi ja uskmatust. Fakti, et kuulutust jutlustasid peamiselt koguduse lihtliikmed,
kasutati argumendina selle vastu. Jumala Sõna selge tunnistuse kohta esitati sama küsimus
nagu kord vanasti: „Kas ükski ülemaist või variseridest on uskunud Temasse?“ Ja seejärel,
kui leiti, et prohvetlike perioodide kohta esitatud tõendeid oli raske ümber lükata, hakati
keelama prohvetikuulutus! uurida ja õpetada. Kinnitati, et prohvetlikud raamatud olid
pitseeritud ja arusaamatud. Suured hulgad uskusid pimesi oma pastoreid ja keeldusid kuulda
võtmast hoiatust. Teised, keda tõde oli veennud, ei julgenud seda tunnistada kartusel, et nad
„kogudusest välja lükatakse“. Kuulutus, mille kaudu Jumal tahtis oma kogudust läbi katsuda
ja puhastada, näitas väga selgelt, kui palju oli neid, kes armastasid seda maailma enam kui
Kristust. Sidemed, mis köitsid neid maaga, olid tugevamad kui sidemed taevaga. Nad valisid
kuulamiseks ilmaliku tarkuse häält ja pöördusid ära südantläbikatsuvast tõekuulutusest. {SV
284.2}
Lükanud tagasi esimese ingli hoiatuse, lükkasid nad tagasi vahendi, mille kaudu Jumal
oli soovinud neid muuta. Nad põlgasid ära armulise kuulutuse, mis oleks suunanud nad
käima tõeteed ja kõrvaldanud pahed, mis neid Jumalast lahutasid. Siin peituski kohutava
ilmalikkuse, tagasilangemise ja vaimuliku surma põhjus, mis valitses kogudustes a.
1844. {SV 284.3}
Ilmutuseraamatu 14. peatükis järgneb esimese ingli kuulutusele teine: „Langenud,
langenud on suur linn Baabülon, kes oma hooruskiima viinaga on jootnud kõiki rahvaid!“
Ilm. 14, 8. Sõna „Baabülon“ on tuletatud sõnast „Babel“, mis tähendab segadust. Seda
tarvitatakse Pühakirjas väära või langenud religiooni mitmesuguste vormide tähistamiseks.
Ilm. 17. peatükis kujutatakse Baabüloni naisena, sümbolina, mida Piiblis kasutatakse
koguduse võrdkujuna: vooruslik naine kujutab puhast kogudust, langenud naine aga
ususttaganenud kogudust. {SV 285.1}
Püha, igavest vahekorda Kristuse ja Tema koguduse vahel kujutatakse Piiblis abieluna.
Issand on sidunud oma rahva enesega pühaliku lepingu kaudu. Tema tõotab olla oma rahva
Jumalaks ja Tema rahvas on tõotanud olla Tema ja ainult Tema oma. Ta teatab: „Ja ma
kihlan sind enesele igaveseks ajaks; ma kihlan sind enesele õiguse ja kohtu pärast,
armastuse ja halastuse pärast!“ Hoosea 2, 21. Ning taas: „Sest mina olen võtnud teid oma
valdusesse.“ Jer. 3, 14. Paulus tarvitab sedasama kujundit Uues Testamendis, kui ta ütleb:
„Olen ma ju teid kihlanud üheleainsale mehele — Kristusele, et teid esitada Temale kui
puhast neitsit.“ 2. Kor. 11, 2. {SV 285.2}
Koguduse ustavusetust Kristuse vastu, Tema rahva usalduse ja kiindumuse pöördumist
maailmalike asjade poole ning armastust nende vastu võrreldakse abielutõotuse
murdmisega. Iisraeli pattu, lahkumist Issandast, illustreeritakse sellise kujundiga. Jumala
232