Viha Vein
Viha Vein viittaa paitsi potentiaalisesti päihdyttävän juoman voimakkuuteen, myös yliluonnollisen raivon syvyyteen, jonka hirvittävät julmuudet ja ilkeät vääristymät synnyttävät. Tämä kirja pakottaa tarkkailemaan tarkasti sosiaalista, poliittista ja uskonnollista järjestelmää, joka hämmentää mielen ja antaa vääränlaisen turvallisuuden tunteen. Lukija voi todistaa, millaisia vaikutuksia kansakunnilla on, kun ne horjuvat oudon voiman vaikutuksen alaisina. Mikä on tuon hengen nimi? Miten se määritellään?
Viha Vein viittaa paitsi potentiaalisesti päihdyttävän juoman voimakkuuteen, myös yliluonnollisen raivon syvyyteen, jonka hirvittävät julmuudet ja ilkeät vääristymät synnyttävät. Tämä kirja pakottaa tarkkailemaan tarkasti sosiaalista, poliittista ja uskonnollista järjestelmää, joka hämmentää mielen ja antaa vääränlaisen turvallisuuden tunteen. Lukija voi todistaa, millaisia vaikutuksia kansakunnilla on, kun ne horjuvat oudon voiman vaikutuksen alaisina. Mikä on tuon hengen nimi? Miten se määritellään?
You also want an ePaper? Increase the reach of your titles
YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.
<strong>Viha</strong> <strong>Vein</strong><br />
Peatükk 21—Hoiatus Tagasi Lükatud<br />
Kui William Miller ja tema kaaslased kuulutasid Kristuse teise tuleku õpetust, tegutsesid<br />
nad ainult selle nimel, et äratada inimesi valmistuma kohtuks. Nad püüdsid äratada kristlasi<br />
mõistma koguduse tõelist lootust ja igaühe isiklikku vajadust sügavama kristliku kogemuse<br />
järele. Samal ajal töötasid nad ka selleks, et äratada mittepöördunuid mõistma oma<br />
kohustust viivitamatult kahetseda ja Jumala poole pöörduda. „Nad ei teinud mingeid katseid<br />
värvata inimesi mõnda usulahku või usulisse erakonda. Seepärast töötasid nad kõigis<br />
uskkondades ja sektides, sekkumata nende organisatsiooni või süsteemi.“ {SV 280.3}<br />
„Kordagi,“ ütles Miller, „polnud mul soovi, või mõtet äratada oma tööga mingit<br />
sellesuunalist huvi, mis oleks kahjustanud ühe või teise usulahu huve või pannud aluse<br />
mõnele uuele kogudusele teiste arvel. Ma tahtsin kõigile kasu tuua. Eeldades, et kõik<br />
kristased. ootavad Kristuse tulemist ja et neil, kelle usulised vaated polnud samasugused kui<br />
minul, polnud põhjust vähem armastada neid, kes selle õpetuse vastu võtsid, ei näinud ma<br />
vajadust pidada eraldatud koosolekuid. Minu ainsaks eesmärgiks oli soov pöörata inimesi<br />
Jumala poole; kuulutada maailmale lähenevat kohut ja mõju-tada kaasinimesi valmistuma<br />
selleks nii, et nad võiksid oma Jumalaga kohtuda rahus. Enamik neist, kes pöördusid minu<br />
töö tagajärjel, ühinesid mitmesuguste kogudustega.“ Bliss, lk. 328. {SV 280.4}<br />
Kuna Milleri töö aitas edendada kogudusi, suhtuti sellesse mõnda aega poolehoiuga, kuid<br />
sedamööda, kuidas jutlustajad ja usulised juhid langetasid otsuse andventõpetuse vastu ning<br />
tahtsid huvi selle vastu summutada, hakkasid nad töötama sellele vastu üha ägedamalt ja<br />
keelasid lõpuks oma liikmetel kuulata teise tuleku kuulutust. Sellest kõnelemine koguduse<br />
avalikel koosolekutel keelati! Nii seati usklikud katsumuste ja kiusatuste ette. Nad<br />
armastasid oma kogudust ega tahtnud sellest lahkuda, kuid mõistsid samas, et Jumala Sõna<br />
tunnistus suruti maha ja neilt võeti õigus uurida prohvetikuulutusi. Ustavus Jumala vastu ei<br />
lubanud neil korraldusega nõustuda. Nad ei saanud pidada neid, kes püüdsid vaigistada<br />
Jumala Sõna tunnistust, Kristuse koguduseks, „tõe sambaks ja toeks“. Seepärast tundsid<br />
nad, et neil oli õigem lahkuda oma senisest kogudusest. 1844. a. suvel lahkus erinevatest<br />
kogudustest umbes viiskümmend tuhat inimest. {SV 281.1}<br />
Selle aja jooksul toimus märgatav nihe enamikes Ühendriikide kogudustes. Juba aastaid<br />
oli maailmalikkus vaimuliku kogemuse nõrgenemise kaasabil hiilinud koguduse liikmete<br />
eluviisidesse ja kommetesse. Kõnealusel aastal aga ilmnes äkiline ja silmatorkav allakäik<br />
peaaegu kõigis selle riigi kogudustes. Kuigi näis, et põhjust oli raske leida, nenditi seda fakti<br />
laialdaselt ja arutleti selle üle nii ajakirjanduses kui kantslites. {SV 281.2}<br />
Kirikuvanemate kogu koosolekul Philadelphias ütles mr. Barnes, kes oli hästi tuntud<br />
piiblikommentaator ja pastor selle linna ühes juhtivas kirikus: „Olen olnud hingekarjase<br />
ametis kakskümmend aastat, kuid pole kuni viimase õhtusöömaajani toimetanud seda usulist<br />
talitust ilma, et vähemal või suuremal hulgal inimesi poleks kogudusse vastu võetud. Kuid<br />
229
Change language