Viha Vein

Viha Vein
Tõendid, mis näisid osutavat Kristuse tulekule 1844. a. kevadel, haarasid sügavalt
inimesi. Järgmises osariigis, kuhu kuulutus edasi levis, äratas see laialdast huvi. Paljud olid
veendunud, et argumendid prohvetlike perioodide kohta olid õiged, ning hüljates uhkuse
seniste vaadete üle, võtsid vastu tõe. Mõned kirikuõpetajad jätsid kõrvale ühe või teise
uskkonna vaated, loobusid teenistusest ja kogudusest ning ühinesid Jeesuse tuleku
kuulutusega. Siiski võtsid võrdlemisi vähesed jutlustajad kuulutuse vastu, seepärast pidid
seda tööd edasi viima suurel määral lihtliikmed. Farmerid jätsid põllud, käsitöölised
tööriistad, kaupmehed kauplemise, spetsialistid oma ameti, kuid ikkagi oli tööliste arv väike,
võrreldes töö hulgaga, mis oli vaja teha. Koguduse tagasilangus ja maailma jumalakartmatus
esitasid tõelistele vahimeestele sellise hingelise väljakutse, et nad olid meeleldi nõus taluma
rasket tööd, puudust ja kannatusi, kui see andis võimaluse kutsuda inimesi päästvale
meeleparandusele. Kuigi Saatan töötas pidevalt vastu, edenes töö jõudsasti ja paljud
tuhanded inimesed võtsid vastu adventtõe. {SV 275.2}
Kõikjal oli kuulda läbitungivat tunnistust, mis hoiatas patuseid, nii ilmalikke inimesi kui
koguduseliikmeid, et nad valmistuksid eelolevate sündmuste vastu. Nii nagu Kristuse
eelkäija Ristija Johannese, nii panid nemadki kirve puu juure külge ja palusid tungivalt kõiki
kanda meeleparanduse vilja. Nende ärkamisele kutsuvad sõnad olid silmatorka-valt
vastuolus rahu ja julgeoleku, kuulutusega, mida kuuldi tunnustatud kirikute kantslitest. Seal,
kus Kristuse teise tuleku kuulutust vähegi kuulutati, liigutas see inimsüdameid. Pühakirja
lihtne otsene tunnistus, mille tegi mõjuvaks Püha Vaimu vägi, veenis kuulajaid nii, et ainult
vähesed panid sellele otseselt vastu. Nimekristlased ärkasid väärast julgeolekutundest. Nad
nägid oma tagasilibisemist, ilmalikkust, uskmatust, uhkust ja omakasupüüdlikkust. Paljud
otsisid Issandat kahetsuses ja alanduses. Maisetelt eesmärkidelt suunasid nad oma mõtted
taevastele asjadele. Jumala Vaim asus neisse elama ning alandliku südamega ühinesid nad
kuulutuse edasiminemisega: „Kartke Jumalat ja andke temale austust, sest on tulnud tema
kohtutund!“ {SV 276.1}
Patused küsisid nuttes: „Mida ma pean tegema, et ma saaksin päästetud?“ Need, kes olid
elanud ebaausalt, tahtsid kõike heastada. Kõik, kes leidsid rahu Kristuses, soovisid, et ka
teised sellest õnnistusest osa saaksid. Vanemate südamed pöördusid laste poole ja laste
südamed vanemate poole. Uhkuse ja kinnisuse barjäärid langesid. Tehti siiraid
ülestunnistusi ja töötati nende päästmise nimel, kes olid kõige lähedasemad ja kallimad.
Sageli oli kuulda tõsiseid eestpalveid. Kõikjal palusid inimesed sügavas ahastuses Jumalat.
Paljud võitlesid palves kogu öö, et saada kinnitust oma pattude andestamisest või paluda
sugulaste ja naabrite pöördumise pärast. {SV 276.2}
Kõigist rahvaklassidest kogunes inimesi adventistide koosolekule. Rikkad ja vaesed,
kõrgemad ja alamad soovisid mitmesugustel põhjustel kuulda õpetust Kristuse tulemisest.
Issand hoidis vaos opositsioonivaimu ajal, mil Tema sulased seletasid oma usu põhialuseid.
Mõnikord oli tööriist nõrk, kuid Jumala Vaim andis tõele väe. Nendel koosolekutel oli tunda
pühade inglite lähedalolu ja iga päev ühinesid paljud usklikega. Kui esitati Kristuse peatse
225