Viha Vein

Viha Vein
meestel enne ja pärast teda, tuli temalgi võidelda usuliste kahtlustega ja raskustega. Just
sellistele hetkedele vihjas ta tunderikkalt kui paljudele nooltele, mis läbistasid tema vaest
südant ja tegid tema nooruse raskeks koormaks. „Saanud Wüttenbergi konsistooriumi
liikmeks, kaitses ta usuvabaduse põhimõtet. Kuigi ta tunnistas endiselt kiriku õigusi, nõudis
ta seaduslikku vabadust neile, kes tundsid, et nad pidid järgima oma südametunnistuse häält
ja lahkuma riigikirikust.“ — „Encyclopedia Britannica“. 9. v. a. „Bengel“. {SV 271.2}
Selle mehe nõudmiste head mõju on tema koduprovintsis veel praegugi tunda. {SV
271.3}
Valmistades Ilm. 21. peatüki põhjal ette jutlust üheks jõulueelseks advendipühaks, lõi
Bengeli hinges äkitselt särama valgus Kristuse teise tuleku kohta. Ilmutuseraamatu
prohvetikuulutused muutusid tema jaoks selgemaks kui kunagi varem. Vallutatuna prohveti
poolt esitatud vaatepiltide erilisest tähtsusest ja võrratust aust, pidi ta mõneks ajaks
katkestama teema üle mõtisklemise. Hiljem kantslis seistes valdas teema teda uuesti
samasuguse selguse ja jõuga. Sellest ajast alates pühendas ta prohvetikuulutuste, eriti
Ilmutuseraamatu prohvetikuulutuste uurimisele ja jõudis varsti veendumusele, et need
kõnelesid Kristuse tulekust kui peatselt toimuvast sündmusest. Tähtaeg, mille tema leidis
Kristuse teise tuleku ajaks, erines ainult väga väheste aastate poolest Milleri poolt
kindlaksmääratud ajast. {SV 272.1}
Bengeli teoseid levitati kogu kristlaskonnas. Tema seisukohad prohvetikuulutuste suhtes
võeti üldiselt omaks Württenbergi piirkonnas ja mõnes teises Saksamaa osas. Kristuse
taastuleku liikumine jätkus Saksamaal ka pärast tema surma ning samal ajal, kui
adventkuulutus köitis tähelepanu teistes maades, kuulutati seda ka Saksamaal. Mõned
usklikud suundusid Venemaale ja rajasid seal asundusi. Usku Kristuse peatsesse tulekusse
tunnustatakse ja õpetatakse veel praegugi selle maa saksa kogudustes. {SV 272.2}
Valgus süttis ka Prantsusmaal ja Šveitsis, Genfis, kus Farel ja Calvin olid levitanud
usupuhastuse tõdesid, kuulutas Gaussen Kristuse teise tuleku sõnumit. Üliõpilasena oli
Gaussen haaratud ratsionalismist, mis imbus kaheksateistkümnenda sajandi algul kogu
Euroopasse. Seega oli Gaussen õpetajaametisse astudes tegelikult teadmatuses tõelisest
usust ja kaldus koguni skeptitsismi. Oma nooruses oli ta huvitatud prohvetikuulutuste
uurimisest. Pärast Rollini „Ancient History“ („Vanaaja ajalugu“) lugemist pöördus tema
tähelepanu Taanieli raamatu teisele peatükile ja teda hämmastas see imestusväärne
ajalooline täpsus, millega Taanieli prohvitikuulutused olid täitunud. See peatükk kinnitas
tema jaoks Pühakirja jumalikku päritolu ja osutus ankruks keset hilisemate aastate ohte.
Ratsionalism ei rahuldanud Gaussenit lõpuni. Sedamööda aga, kuidas ta uuris Piiblit ja see
tal le selgines, ärkas temas tugev ja elav usk. {SV 272.3}
Prohvetikuulutuste uurimise kaudu jõudis ta veendumusele, et Issanda tulemine oli
ligidal. Mõjutatuna selle suure tõe pühalikkusest ja tähtsusest, soovis ta esitada
taastuleku kuulutust rahvale, kuid seda takistas algul üldlevinud arusaam, et Taanieli
222