Viha Vein

Viha Vein
välja, et korjata väljaspool linnamüüri metsikult kasvavaid taimi. Paljud neist langesid
vaenlase kätte ja piinati surnuks. Teistelt, kes eluga tagasi tulid, rööviti tihti ära see, mida
nad elu kaalule pannes olid kogunud. Võimukandjad tarvitasid kõige ebainimlikumaid
piinamisviise, et alamailt välja pigistada needki viimased vähesed toidupalad, mis võisid
olla ära peidetud. Selliste koledustega said sageli hakkama need, kes ise olid hästi toidetud,
kuid kes tahtsid toiduaineid tuleviku tarbeks kokku kuhjata. {SV 20.4}
Tuhanded surid nälga ja katku kätte. Inimlikkus näis olevat kadunud. Mehed röövisid
oma naisi ja naised mehi. Lapsi nähti kiskumas toitu oma hallipäiste vanemate suust.
Prohveti küsimus: „Kas naine unustab oma lapsukese?“ sai selle hukksmõistetud linna
müüride vahel vastuse: „Kaastundlike naiste käed keetsid oma lapsi; need olid neile roaks su
rahva tütre hävingus!“ (Jes. 49,15; Nutul. 4,10). {SV 21.1}
Veel kord tõdenes hoiatav, neljateistkümne sajandi eest antud prohvetikuulutus: „Su
keskel olev õrn ja hellitatud naine, kes oma õrnuses ja hellitatuses ei ole katsunud jalataldagi
maha panna, vaatab kurjalt mehele oma süles ja oma pojale ja oma tütrele... ja laste pärast,
kelle ta sünnitab, sest ta tahab ise neid salaja süüa täielikus puuduses piiramisel ja
kitsikuses, kui su vaenlane sind ahistab su väravais!“ (5. Moos. 28,56.57). {SV 21.2}
Rooma juhid püüdsid juute hirmuga täita, et neid sel teel alistuma sundida. Vange, kes
vastu hakkasid, peksti, piinati ja löödi linna müüride ees risti. Selliselt tapeti iga päev sadu
inimesi. Selline jõledus kestis seni, kuni Joosafati org ja Kolgata rammiti nii tihedalt riste
täis, et nende vahel sai vaevu liikuda. Niisugusel kohutaval moel langes rahva peale needus,
mille nad Pilaatuse kohtujärje ees olid välja karjunud: „Tema veri tulgu meie peale ja meie
laste peale!“ (Matt. 27,25). {SV 21.3}
Titus oleks meeleldi teinud lõpu sellele jubedusele ja säästnud Jeruusalemma täielikust
hävingust. Nähes orgudes laipade hunnikuid, valdas teda jälestus. Võlutuna vaatles ta
Õlimäelt suursugust templit. Ta keelas selle ainsatki kivi purustada. Enne kindluse
vallutamist pöördus Rooma väeülem Juuda juhtide poole tõsise üleskutsega anda alla, et ta
ei peaks nende püha paika verega rüvetama, kuid juhul, kui nad siiski kavatsevad võidelda,
tulgu nad välja mingisse teise paika. Sel viisil tahtsid roomlased säästa templi pühadust
Josephus ise püüdis oma kaasmaalasi tungivalt veenda, et, nad alistuksid ja päästaksid
niiviisi endid, oma linna ja ju-malakummardamise paiga. Tema sõnadele vastati kibedate
sajatustega. Teda, nende viimast inimlikku vahetalitajat loobiti mõistatuslikkusele
manitsemise eest viskeodadega. Juudid olid hüljanud Jumala Poja nõuded ja nüüd muutis
noomitus ja palve neid veel otsusekindlamaks. Tituse jõupingutused säästa tempel jäid
viljatuks. Keegi, kes oli temast suurem, oli öelnud, et sellele hoonele ei jäeta üht kivi teise
pea-le. {SV 21.4}
Juuda juhtide sõge kangekaelsus ja ümberpiiratud linnas toimuvad hirmsad kuriteod
äratasid roomlaste jälestust ja meelepaha. Lõpuks otsustas Titus templi tormijooksuga
vallutada. Ometi käskis ta templit, kui võimalik, hävituse eest hoida, kuid tema käsust ei
15