Viha Vein

Viha Vein
tundi ei tea ükski“. Ajamärgid annavad niipalju teadmist isegi, ütles Ta, et meil on alus
valmistuda Tema tulekuks nii. nagu Noa valmistas laeva.“ — Wolff, „Researches and
Missionary Labors“, lk. 404, 405. {SV 268.2}
Pühakirja tõlgenduspõhimõtete või õigemini väärtõlgenduste kohta kirjutas Wolff:
„Suurem osa kristlikust kogugudusest on kõrvale kaldunud Pühakirja selgest tähendusest ja
pöördunud budistide sümbolistliku süsteemi poole! Nad nimelt arvavad, et inimkonna
õnnelik tulevik seisneb kehatuna ringihõljumises ja leiavad, et kui loetakse sõna „juudid“,
tuleb mõista „paganad“ ja kui loetakse „Jeruusalemm“, tuleb mõista „kogudus“; kui
öeldakse „maa“, peab see tähendama „taevalaotust“; ja Issanda tulemise all tuleb mõista
misjoniseltside edu; ning minek Siioni mäele, Jaakobi Jumala kotta tähendab metodistide
suurt klassikoosolekut.“ — „Journal of the Rev. Joseph Wolff“, lk. 96. {SV 269.1}
Kahekümne nelja aasta jooksul — aastal 1821 kuni 1845 — reisis Wolff palju nii
Aafrikas, külastas Egiptust ja Abessiiniat kui Aasias, käis ringi Palestiinas, Süürias, Pärsias,
Buhhaaras ja Indias. Ta külastas ka Ühendriike ja teel sinna jutlustas Saint Helena saarel.
Augustis 1837 jõudis ta New Yorki ja pärast jutlustamist selles linnas, kõneles ta
Philadelphias ja Baltimores ning suundus lõpuks Washingtoni. „Siin“, ütles ta, „andis endise
presidendi John Quincy Adamsi ettepanekul kongress üksmeelselt ühe kongressi saali minu
käsutusse loengu jaoks, mille ma pidasin ühel laupäeval ja mida austas kõigi kongressi
liikmete, samuti Virginia piiskopi ja Washingtoni vaimulikkonna ning kodanike kohalolek.
Samasugust austust avaldati mulle New Jersey ja Pennsylvania valitsusliikmete poolt,
kellele ma kõnelesin oma uurimistöödest Aasias ja ütles ka Jeesuse Kristuse isiklikust
valitsemisest.“ — Samas, lk. 398, 399. {SV 269.2}
Dr. Wolff reisis kõige barbaarsemates maades ilma ühegi Euroopa valitsusvõimu
kaitseta. Tal tuli taluda mitmeid raskusi ja seista silmitsi loendamatute ohtudega. Sageli pidi
ta kannatama külma ja nälga, teinekord nõrkes janust. Ta langes röövlite ohvriks, teda
peksti, müüdi orjaks ja mõisteti kolmel korral surma. Kord rööviti talt kõik, mis tal oli ning
ta pidi rändama sadu miile mäestikus, kui lumesadu piitsutas ta nägu ja paljad jalad
kangestusid jäisel pinnal kõndimisest. {SV 269.3}
Kui Wolffi hoiatati, et ta ei läheks relvitult metsikute vaenutsevate suguharude juurde,
ütles misjonär, et ta on küllaldaselt „varustatud relvadega“; palvega, agarusega Kristuse
pärast ja usaldusega Tema abisse. „Ma olen varustatud südamest tuleva armastusega Jumala
ja kaasinimeste vastu ja minu käes on Piibel.“ — W. H. D. Adams, „In Perils Oft“, lk. 192.
Heebreaja inglisekeelset Piiblit kandis ta kaasas kõikjal, kuhu ta läks. Ühe oma hilisema
reisi kohta ütles ta: „Ma . . . hoidsin Piiblit avatult käes. Ma tundsin, et minu jõud peitub
selles raamatus ja et selle vägi toetas mind.“ — Samas, lk. 201. {SV 270.1}
Nii jätkas ta tööd seni, kuni kohtukuulutus oli viidud suuremasse ossa asustatud
maailmast. Juutide, türklaste, pärslaste, hindude ja paljude teiste rahvuste ning hõimude seas
220