Viha Vein

Viha Vein
südames, kui nad vaatlesid veel kord oma armastatud Issanda nägu! Luuka 24, 32. Nüüd
olid nad leidnud Tema, „kellest Mooses on kirjutanud käsuõpetuses, ja prohvetid“. Kahtlus,
ahastus ja meeleheide andsid maad täielikule kindlusele ja kõikumatule usule. Pole mingi
ime, et pärast Tema taevaminekut olid nad „alati pühakojas, kiites ja austades Jumalat!“
Inimesed, kes olid kuulnud ainult Päästja häbistavast surmast, arvasid, et jüngrid on nüüd
kurvad, segaduses ja lüüa saanud mehed, kuid vastu ootusi nägid nad nende näol
võidurõõmu. Millise ettevalmistuse olid nad saanud eelolevaks tööks! Nad olid läbi teinud
elu suurima katsumuse ja olid näinud, kuidas Jumala Sõna oli võidukalt tõdenenud ka siis,
kui inimeste arvates oli kõik kadunud. Mis võis edaspidi heidutada nende usku või jahutada
nende armastuse tulidust! Sügavaimas kurbuses oli neil „vägev julgustus“, lootus, m’s oli
kui „hings ankur, kindel ja tugev“ Heebr. 6, 18. 19. Nad olid näinud Jumala tarkust ja väge
ja olid „veendunud selles, et ei surm ega elu, et inglid ega vürstid, ei kõrgus ega sügavus ega
mingi muu loodu“ või neid „lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie
Isandas!“ „Aga selles kõiges,“ ütlesid nad, „me saame täie võidu tema läbi, kes meid on
armastanud!“ Fooma 8, 38. 39. 37. „Aga Issanda sõna püsib igavesti.“ 1. Peetr. 1, 25. Ja
„kes on, kes võib hukka mõista? Kristus Jeesus on, kes suri, ja mis veel enam, kes üles
äratati, kes on Jumala paremal käel. kes meie eest palub.“ Pooma 8, 34. {SV 260.3}
Issand ütleb: Mu rahvas ei jää igavesti häbisse!“ Joel 2, 26, „Õhtul jääb nutt varaks, kuid
hommikul on hõiskamine.“ Laul 30, 6. Kui jüngrid ülestõusmispäeval Päästjat kohtasld ja
nende süda neis põles, kui nad kuulasid Tema sõnu ja vaatlesid Tema pead, käsi ja jalgu,
mis olid haavatud nende pärast; kui Jeesus enne taevaminekut nad Betaaniasse viis ja käed
õnnistamiseks üles tõstis ning neile käsu andis minna „kõike maailma“ ja kuulutada
evangeeliumi „kõigele loodule“ kinnitusega: „Ja vaata, mina olen iga päev teie juures.“
(Mark. 16, 15; Matt. 28, 20); kui nelipühipäeval tuli tõotatud Trööstija ja täitis neid väega
ülalt ning tõi kindlusetunde taevasse läinud Issanda ligiolust, siis ei tõusnudki enam kõne
alla mõte, kas vahetada Tema armuevangeeliumi kuulutamine, mis võis nõuda neilt suuri
ohvreid ja lõppeda märtrisurmaga, kuid mille palgaks on Tema tulemisel antav „õiguse
pärg“, sellise maise riigi au vastu, nagu nad jüngriks saades olid kujutlenud. Tema, „kes
enam kui rohkesti võib teha üle kõige selle, mida me palume või mõistame“, oli andnud
neile koos Tema kannatustest osasaamisega ka osa Tema rõõmust — rõõmust viia „palju
lapsi ausse“, väljendamatust rõõmust, „määratu suurest ja rohkest igavesest aust“, millega
võrreldes „see silmapilkne kerge viletsus“ ei ole midagi, nagu tunnistas Paulus. {SV 261.1}
Jüngrite kogemus, kes kuulutasid „kuningriigi armuõpetust“ Kristuse esimesel tulekul, cli
mitmes suhtes sarnane nende kogemusega, kes kuulutasid sajandeid hiljem Tema teise
tuleku kuulutust. Nii nagu jüngrid olid läinud välja kuulutusega: „Aeg on täis saanud ja
Jumala riik on lähedal“, niisamuti kuulutasid Miller ja tema kaaslased, et pikim ja viimane
Piiblis esitatud prohvitikuulutus, mis kõneles ajast, oli lõppemas, et kohtutnud oli tulemas ja
igavene kuningriik rajatakse pea. Jüngrite kuulutus, mis puudutas aega, põhines Taan. 9.
ptk. seitsmekümnel aastanädalal. Milleri ja tema kaaslaste poolt edasi antud kuulutus teatas
214