Viha Vein

Viha Vein
seda teinud, poleks langenud inimeste jaoks olnud enam mingit lunastust. Kuid Päästja ei
teinud seda, vaid hüüdis ristil surmaagoonias viimast jõudu kokku võttes: „See on
lõpetatud.“ Just siis jõustus lunastusplaan. Siis täideti see päästmise tõotus, mis anti meie
esivanemaile Eedenis. Siis rajati armuriik, mis senini eksisteeris Jumala tõotuse kaudu. {SV
259.2}
Jüngrid olid vaadanud Kristuse surmale kui sündmusele, mis oli lõplikult hävitanud
nende lootused; tegelikult aga kinnitas just see lootuse igaveseks. Samal ajal kui Kristuse
ristisurm valmistas jüngritele karmi pettumuse, oli see parim tõend selle kohta, et nende usk
oli olnud õige. Sündmus, mis oli toonud neile leina ja meeleheidet, avas lootuse ukse igale
Aadama lapsele; sellele sündmusele rajanes kõigil ajastutel Jumalale ustavate inimeste
lootus tulevasele elule ja igavesele õnnele. {SV 260.1}
Jumala armurikkad plaanid täitusid ka jüngrite eksituse kaudu. Kuigi jumalik arm ja
Tema õpetuse vägi olid võitnud jüngrite südame, kuna Jeesus „rääkis nii, nagu ükski
inimene polnud rääkinud“, oli nende armastus Jeesuse vastu siiski segatud inimliku uhkuse
ja iseka auahnusega. Isegi paasatalle söömise toas sel pühalikul tunnil, mil Õpetaja oli peagi
astumas Ketsemani varjudesse, tõusis nende seas „vaidlus ka selle kohta, keda neist tuleks
arvata suuremaks“. Luuka 22, 24. Nad unistasid troonist, kroonist ja aust, kuid neid ootas
ees häbi ja ahastus Ketsemani aias, kohtusaal ja Kolgata rist. Nende südameuhkus ja janu
ilmaliku au järele hoidis neid nii visalt nende aja väärõpetuste kammitsais, et nad jätsid
tähelepanuta Päästja sõnad, mis selgitasid Tema kuningriigi tõelist olemust ja osutasid Tema
ahastusele ja surmale. Jüngrite eksitus viis nad raskesse, kuid vältimatusse kogemusse, mida
Jumal lubas tulla neile puhastamiseks. Kuigi Jeesuse õpilased olid mõistnud valesti nende
endi. poolt kuulutatud sõnumi tähendust, ja pettunud oma otsustes, olid nad siiski
kuulutanud seda sõnumit, mida Jumal oli neile andnud, ja Issand tasus neile nende usu eest
ning tunnustas nende kuulekust. Just nemad pidid rääkima kõigile rahvastele aulist
evangeeliumi ülestõusnud Issandast. Kogemus, millel Jumal lubas neid läbi katsuda ja mis
näis neile äärmiselt kibedana, pidi neid selleks tööks ette valmistama. {SV 260.2}
Pärast ülestõusmist ilmus Jeesus oma jüngritele Emmause teel ning „hakkas peale
Moosesest ja kõigist prohveteist ja seletas neile, mis temast kõigis kirjades oli üteldud.“
Luuka 24, 27. Jürgrite süda sai puudutatud. Süttis usk. Nad olid „sünnitatud jälle elavaks
lootuseks“ isegi enne, kui Jeesus end neile ilmutas. Ta soovis valgustada nende mõistust ja
kinnitada nende usku“ kindlasse prohvetlikku sõnasse“. Ta soovis, et tõde juurduks kindlalt
nende südames, mitte lihtsalt sellepärast, et seda toetas Tema isiklik tunnistus. vaid
selleparast, et tõde kinnitasid kaheldamatud tõendid, mida esitasid käsuõpetuse sümbolid ja
varjuteenistus ning Vana Testamendi prohvetikuulutused. Kristuse jä-relkäijad vajasid
arukat usku, mitte ainult nende endi pärast, vaid maailma pärast, kellele nad pidid levitama
kuulutust Kristusest. Kindla aluse rajamiseks suunas Jeesus oma järelkäijate mõtted esmalt
„Moosese ja kõigi prohvetite“ juurde. See oli ühtlasi ka ülestõusnud Päästja enda tunnistus
Vana Testamendi Pühakirja väärtuse ja tähtsuse kohta. Oo, milline muutus toimus jüngrite
213