Viha Vein

Viha Vein
nädalat ja üks nädal, ühtekokku seitsekümmend nädalat, mis olid määratud juutidele (Taan.
9, 24-27) — need ajaga piiratud sündmused olid kõik kord prohvetlikult ette kuulutatud ja
täitusid nii nagu ette öeldud.“ — Bliss, lk. 74, 75. {SV 240.3}
Kui Miller leidis nüüd Piiblit uurides mitmesuguseid ajaperioode, mis, vastavalt tema
arusaamisele, ulatusid Kristuse teise tulekuni, nägi ta neis paratamatult „enne määratud
aegu, mida Jumal oli ilmutanud oma sulastele.“ „Varjatu,“ ütleb Mooses, „kuulub
Jehoovale, meie Jumalale, aga mis on ilmutatud, kuulub igavesti meile ja meie lastele. Ja
Issand teatab prohvet Aamose kaudu, et Ta „ei tee midagi ilmutamata oma nõu oma
sulaseile prohveteile.“ 5. Moos. 29. 28; Aamos 3, 7. Jumala Sõna uurijad võivad seega
kindlalt uskuda, et kõige hämmastavam sündmus inimkonna ajaloos toimub nii, nagu on
selgesti näidatud Pühakirjas. {SV 241.1}
„Kui ma olin täiesti veendunud,“ ütles Miller, „et kõik Jumalast inspiratsiooni kaudu
antud Pühakiri on kasulik (2. Tim. 3, 16); et seda ei toodud ühelgi juhul esile inimeste tahtel,
vaid et jumalakartlikud inimesed kirjutasid selle Püha Vaimu mõjutusel (2. Peetr. 1, 21)
„meile õpetuseks, et meil kannatlikkuse ja Kirja troosti kaudu oleks lootust“ (Rooma 15, 4),
ei saanud ma teha paratamatult muud järeldust, kui see, et need osad Piiblist, mis käsitlevad
ajaperioode, on niisama palju Jumala Sõna osaks, kui iga teine lõik sellest. Tundsin
seepärast, et minul, kes ma püüdsin mõista seda, mida Jumal oma armus on näinud heaks
meile ilmutada, polnud õigust tähele panemata jätta prohvetlikke perioode.“ Bliss lk.
75. {SV 241.2}
Prohvetikuulutuseks, mis näis talle kõige selgemalt ilmutavat Kristuse teise tuleku aega,
oli Taan. 8, 14: „Kaks tuhat kolmsada õhtut-hommikut! Siis saab pühamu taas oma õiguse!“
(ingl. k.: „Siis saab pühamu taas puhastatud.“). {SV 241.3}
Jälgides põhimõtet, et Pühakiri tõlgendab end ise, märkas Miller, et päeva kasutatakse
sümboolses prohvetikuulutuses aasta tähistamiseks (4. Moos. 14, 34; Hesek. 4, 6). Ta
mõistis, et periood, mis koosneb 2300 prohvetlikust päevast või tegelikust aastast, ulatus
kaugele üle juutide erilise ajastu piiri ja ei saanud seepärast viidata juutide ajastu pühamule.
Miller võttis omaks üldiselt tunnustatud vaate, et kristlikul ajastul on pühamuks maa ja
uskus seetõttu, et Taan 8, 14 ennustatud pühamu puhastamine tähendab maa puhastamist
tulega Kristuse teisel tulekul. Tuleb vaid leida 2300 päevale õige alguspunkt, kaalutles ta,
siis on kerge välja arvutada Kristuse tuleku aeg; maailma lõpu aeg, see aeg, mil maailm
„kogu oma uhkuses, võimus, toreduses, tühisuses, kurjuses ja rõhumises jõuab lõpule“; „mil
needus kõrvaldatakse maa pealt, surm hävitatakse ja Jumala sulasele, prohvetile ning neile,
kes kardavad Tema nime, antakse tasu; mil hävitatakse need, kes hävitavad maa.“ — Bliss,
lk. 76. {SV 241.4}
Uue ja veel sügavama tõsidusega jätkas Miller prohvetikuulutuste uurimist. Ta kasutas
selleks öid ja päevi. Taile näis, et siin peitus midagi sellist, mis omas tohutut tähtsust ja
suuremat tähelepanu kui miski muu. Taanieli raamatu kaheksandast peatükist ei leidnud ta
196