Viha Vein

Viha Vein
Peatükk 18—Ameerika Reformaator
Õiglane ja ausameelne farmer, kes oli hakanud kahtlema Pühakirja jumalikus
autoriteedis, kuid kes siiski soovis tõde tunda, oli mees, keda Jumal sai eriliselt kasutada
Kristuse teise tuleku kuulutamisel. Sarnaselt paljudele teistele reformaatoritele oli William
Millergi maadelnud nooruses vaesusega ja õppinud selle kaudu püsivust ja enesesalgamist.
Suguvõsa, kust ta põlvnes, oli tuntud sõltumatuse, vabadusearmastuse, visaduse ja suure
patriotismi poolest. Need iseloomujooned paistsid silma ka Williami juures. Tema isa oli
koloniaalarmee kapten ja ohvrite tõttu, mida isa oli toonud tolle tormilise perioodi
võitlustele ja kannatustele, pidi Miller oma nooruses elama viletsates oludes. {SV 236.1}
Miller oli füüsiliselt terve ja juba lapseeas avaldus tema tavalisest suurem vaimujõud.
Sedamööda, kuidas ta vanemaks sai, kasvas tema taiplikkus veelgi. Tal oli aktiivne ja
hästiarenenud mõistus, mis janunes teadmiste järele. Kuigi tal polnud õnne saada kõrgemat
haridust, sai temast tänu õpihimule, hoolikale analüüsivõimele ja teraselt elu jälgivale
pilgule terve otsustusvõime ja avarate vaadetega mees. Millerit tunti laitmatu kõlbelise
iseloomu ja kadestusväärse noormehena, keda hinnati kõikjal otsekohesuse,
kokkuhoidlikkuse ja heatahtlikkuse tõttu. {SV 236.2}
Energia ja usinuse varal omandas ta varakult väikese varanduse, kuid jätkas endiselt
enesetäiendamist. Ta töötas tunnustustväärivalt mitmesugustel riigija sõjaväe ametikohtadel
ning tulevik näis avavat tee rikkusele ja. aule. {SV 236.3}
Milleri ema oli väga jumalakartlik naine. Lapsepõlves oli ka William olnud usulise mõju
all, kuid noorukieas sattus ta deistide seltskonda, kelle mõju süvendas veelgi nende
kodanikujulgus, haritus ja heatahtlik suhtumine inimestesse. Ümbritsev kristlik keskkond oli
kujundanud paljuski nende iseloomu. Lugupidamist ja usaldust pälvinud omaduste eest olid
nad tegelikult tänuvõlgu Piiblile, kuid just neid häid ande kasutati selliselt, et need avaldasid
mõju Piibli vastu. Seltsinud deistidega, võttis Miller vastu nende vaated. Üldiselt
tunnustatud Fühakirja tõlgitsused tundusid Millerile tollal vastuoluliste ja
kooskõlastamatutena. Uued tõekspidamised jätsid Piibli hoopis kõrvale, kuid ei pakkunud
selle asemele ka midagi paremat ja nii ei rahuldanud noormeest päriselt ka deism, kuigi ta
jäi nende seisukohtade juurde umbes kaheteistkümneks aastaks. Kolmekümne neljandal
eluaastal sai Püha Vaim mõjutada Milleri südant nii, et ta tundis ennast patusena. Senine
maailmavaade ei pakkunud mingit kindlusetunnet elu lõpuks. Tulevik näis pimeda ja
süngena. Vihjates hiljem oma tolleaegsetele tunnetele, ütles ta: „Mõte tulevasest kohtust oli
külm ja masendav ning õpetus isiklikust vastutusest Jumala ees tähendas minu meelest
vältimatut hävingut. Taevas oli otsekui vask mu pea kohal ja maa kui raud mu jalge all.
Igavik — mis see oli? Ja surm — miks see oli? Mida rohkem ma endamisi arutlesin, seda
segasemaks see minu arust läks. Mida rohkem ma mõtlesin, seda rohkem puntrasse jooksid
mu järeldused. Püüdsin mitte mõelda, kuid ma ei suutnud valitseda oma mõtteid. Ma oigasin
192