Viha Vein

Viha Vein
aus, mis oli Temale kohane. Nad ootasid, et maa suured mehed koguneksid Iisraeli pealinna,
et tervitada Tema ilmumist ning et inglite leegionid võiksid esitleda Teda ootavale
seltskonnale. {SV 233.1}
Üks ingel külastas maad, et näha, kes olid valmis tervitama Jeesust. Kuid ta ei märganud
jälgegi ootusest. Ta ei kuulnud ühtki laulu Jumala kiituseks, kuigi Messia tuleku aeg oli
käes. Ingel hõljus mõnda aega äravalitud linna ja tampli. kohal, kus juba sajandeid oli
ilmnenud Jumala ligiolek. Kuid sealgi valitses täielik ükskõiksus. Preestrid ohverdasid
templis toretsevalt ja uhkeldavalt rüvedaid ohvreid. Variserid pidasid rahvale valjult kõnet
või lugesid tänavanurkadel hoopleva id palveid. Kuningate paleedes, filosoofide
kogunemispaikad.es ja rabide koolides valitses samasugune hoolimatus imeväärse tõsiasja
suhtes, mis oli täitnud kogu taeva rõõmu ja kiitusega — inimese Lunastaja oli ilmumas maa
peale. {SV 233.2}
Silma ei hakanud ainsatki märki sellest, et Kristust oodati või et Eluvürsti vastuvõtmiseks
oleks tehtud ettevalmistusi. Hämmastunult kavatses taevane saadik nende häbiväärsete
teadetega taevasse tagasi pöörduda, kuid siis silmas ta gruppi karjuseid, kes öösel oma karja
valvasid ja tähistaevast silmitsedes Messia üle kõnelesid. Nemad küll igatsesid maailma
Lunastaja tulekut. Siin olid inimesed, kes olid valmis vastu võtma taevalikku sõnumit. Äkki
nägid karjused Issanda inglit, kes kuulutas neile rõõmu. Taevalik auhiilgus voogas üle
tasandiku. Ilmus loendamatu hulk ingleid, justkui oleks rõõm liiga suur, et seda võiks tuua
üks taevane saadik. Lugematud hääled ühinesid ülistuslauluks, mida ühel päeval laulavad
kõik rahvad: „Au olgu Jumalale, kõrges ja maa peal rahu inimeste seas, kelledest temal on
hea meel!“ Luuka 2, 14. {SV 233.3}
Oo, milline õppetund peitub Petlemma jutustuses! Kuidas noomib see meie uskumatust,
uhkust ,ia eneseusaldust! Milline üleskutse valvsusele, et meie oma ükskõiksuse tõttu ei
jätaks tähele panemata ajamärke ega põlgaks oma armukatsumise aega. {SV 234.1}
Inglid leidsid peale alandlike karjaste Juuda mägedel veel Messia tuleku ootajaid
paganate maalt. Need olid targad, rikkad ja suursugused mehed, Idamaa filosoofid, kes
looduse uurimise kaudu olid õppinud tundma Jumalat. Heebrea pühadest kirj?dest olid nad
lugenud Tähest, kes tõuseb Jaakobist. Nad ootasid väga Tema ilmumist, kellest pidi saama
mitte üksnes „Iisraeli troost“, vaid ka „paganate valgus ja pääste ilmamaa otsani!“ Luuka 2,
25.32; Äp. t. 13, 47. Need juurdlevad mehed otsisid valgust ja valgus Jumala troonilt
valgustas nende teed. Kuna Jeruusalemma preestrid ja rabid, tõe kaitsjateks ja esitajateks
eraldatud mehed, olid mässitud pimedusse, juhtis taevane täht need paganlikud võõrad äsja
sündinud Kuninga sünnikohta. {SV 234.2}
Kristus „ilmub teist korda ilma patuta neile, kes teda ootavad õndsuseks“ Heebr. P, 28.
Nii nagu omaaja vaimulikud juhid ei väärinud au kuulutada sõnumit Õnnistegija
sündimisest, nii ei saanud usaldada juhtivate meeste kätte ka sõnumit Tema teisest tulekust.
Nende ühendus Jumalaga oli katkenud ja nad olid lükanud tagasi valguse taevast; sellepärast
190