Viha Vein

Viha Vein
jooksid sinna-tänna, hirmust ja hämmastusest meeletutena tagusid nad endale vastu nägu ja
rinda ning karjusid: „Misericordia!“ „Maailma lõpp on tulnud!“ Emad unustasid oma lapsed
ja jooksid ringi, Ristilöödu kujukesed käes. Õnnetuseks jooksid paljud kirikutesse varju
otsima, kuid asjatult jagati seal armulauda, asjatult kaisutasid vaesed olendid altareid; kõik,
niihästi kujud, preestrid kui rahvas mattusid üheskoos rusude alla.“ Arvatakse, et sel
saatuslikul päeval kaotas elu 90 000 inimest. {SV 226.4}
Kakskümmend viis aastat hiljem ilmus järgmine prohvetikuulutuses nimetatud märk:
päikese ja kuu pimenemine. Silmatorkav oli asjaolu, et selle märgi täitumise aeg oli täpselt
ära näidatud. Kõnelnud Õlimäel oma jüngritele pikasi koguduse läbikatsumise perioodist,
1260 aastasest paavstliku tagakiusamise ajast, mille kohta Jeesus andis tõotuse, et viletsuse
aeg saab lühendatud, nimetas Ta kindlaid Tema tulemisele eelnevaid sündmusi ja ka aja, mil
esimene neist pidi aset leidma: „Aga neil päevil, pärast seda viletsusaega, pimeneb päike ja
kuu ei anna oma valgust.“ Mark. 13, 24. 1260 prohvetlikku päeva ehk tegelikku aastat
lõppesid 1798. aastal. Veerand sajandit varem oli tagakiusamine peaaegu et. lakanud.
Vastavalt Kristuse sõnadele pidi pärast tagakiusamisaega päike pimenema. 19. mail 1780.
aastal täitus see prohvetikuulutus. {SV 227.1}
„Kui mitte täiesti ainulaadseks, siis küllap kõige müstilisemaks ja mõistatuslikumaks
sellelaadilistest nähtustest., on pime päev 19. mail 1780. aastal — kõige seletamatum kogu
nähtava taeva ja atmosfääri pimenemine Uus-Inglismaal.“ — R. M. Devens, „Our First
Century“ lk. 89. {SV 227.2}
Üks pealtnägija, kes elas Massachusettsis, kirjeldab seda sündmust järgmiselt:
„Hommikul tõusis päike selgelt, kuid kattus peagi pilvedega. Mustaks ja kurjakuulutavaks
muutunud taevalaotus laskus madalale ja varsti sähvisid sellel välud, kärgatas kõu ja sadas
vähest vihma. Kella üheka paiku muutusid pilved hõredamaks, omandasid vasekarva
välimuse ning võõras, ebamaine valgus looritas maad, kaljusid, puid. ehitisi, vett ja inimesi.
Mõni minut hiljem kattis raske must pilv kogu taeva, väljaarvatud kitsas riba horisondil ja
oli nii pime, nagu harilikult suveõhtul kella üheksa ajal...* {SV 227.3}
„Kartus, rahutus ja ootusärevus täitis vähehaaval inimeste meeli. Naised seisid ukseavas
ja vaatlesid pimedat maastikku mehed tulid põllult koju; puusepp peni käest tööriistad, sepp
lahküs sepikojast, kaupmees poeleti tagant. Koolid suleti ja lapsed jooksid värisedes koju.
Reisijad peatusid kõige lähemas talus. „Mis on juhtunud?“ küsis iga suu ja süda. Näis, nagu
tormaks orkaan kohe üle maa või nagw oleks saabunud viimnepäev.“ {SV 227.4}
„Süü lati küünlad; koldetuled paistsid heledatena nagu kuuvalguseta sügisõhtutel...
Kanad läksid õrrele, kariloomad kogunesid karjamaa tõkkepuude taha ja ammusid; konnad
alustasid oma õhtuserenaadi, linnud laulsid õhtulaule ja nahkhiired lendasid ringi. Kuid
inimene teadis, et ei olnud saabunud öö...“ {SV 228.1}
185