Viha Vein
Viha Vein viittaa paitsi potentiaalisesti päihdyttävän juoman voimakkuuteen, myös yliluonnollisen raivon syvyyteen, jonka hirvittävät julmuudet ja ilkeät vääristymät synnyttävät. Tämä kirja pakottaa tarkkailemaan tarkasti sosiaalista, poliittista ja uskonnollista järjestelmää, joka hämmentää mielen ja antaa vääränlaisen turvallisuuden tunteen. Lukija voi todistaa, millaisia vaikutuksia kansakunnilla on, kun ne horjuvat oudon voiman vaikutuksen alaisina. Mikä on tuon hengen nimi? Miten se määritellään?
Viha Vein viittaa paitsi potentiaalisesti päihdyttävän juoman voimakkuuteen, myös yliluonnollisen raivon syvyyteen, jonka hirvittävät julmuudet ja ilkeät vääristymät synnyttävät. Tämä kirja pakottaa tarkkailemaan tarkasti sosiaalista, poliittista ja uskonnollista järjestelmää, joka hämmentää mielen ja antaa vääränlaisen turvallisuuden tunteen. Lukija voi todistaa, millaisia vaikutuksia kansakunnilla on, kun ne horjuvat oudon voiman vaikutuksen alaisina. Mikä on tuon hengen nimi? Miten se määritellään?
You also want an ePaper? Increase the reach of your titles
YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.
<strong>Viha</strong> <strong>Vein</strong><br />
Nende sõnade peale andis Jeesus pühaliku ja üllatava vastuse: „Tõesti ma ütlen teile, siin<br />
ei jäeta kivi kivi peale, mida maha ei kistaks!“ (Mat. 24,2). {SV 16.1}<br />
Jeruusalemma hävitamise seostasid jüngrid Kristuse tulekuga ajalikus aus, et istuda<br />
ülemaailmse kuningriigi troonile, karistada juute, kes polnud meelt parandanud ja vabastada<br />
nende rahvas Rooma ikkest. Jeesus oli neile rääkinud, et Ta tuleb kord tagasi. Seepärast<br />
mõtlesid nad nüüd, kui Jeesus kõneles Jeruusalemma tabavast karistusest, just sellisele<br />
tulekule. Kogunenud Õlimäel Jeesuse ümber, küsisid nad: „Ütle meile, millal see kõik<br />
sünnib ja mis on su tulemise ja maailma-ajastu lõpetuse tunnus?“ (Matt. 24,3). {SV 16.2}<br />
Tulevik jäi jüngrite eest armulikult varjatuks. Kui nad oleksid tol ajal täielikult mõistnud<br />
kahte kohutavat tõsiasja — Päästja kannatusi ja surma ning nende pealinna ja templi<br />
hävitamist — oleks neid täitnud kohutav hirm. Kristus rääkis neile eelolevatest sündmustest<br />
laiemas plaanis; neist asjust, mis toimuvad enne ajastute lõppu. Tema sõnu ei mõistetud<br />
tookord täielikult, kuid nende tähendus pidi selguma siis, kui Jumala rahval selle arusaamise<br />
järele vajadus tekib. Kristuse poolt antud prohvetikuulutuse tähendus oli kahekordne: See<br />
kõneles Jeruusalemma hävitamisest, kuid esitas ühtlasi ka maailma ajaloo viimse suure<br />
päeva kohutavaid sündmusi. {SV 16.3}<br />
Jeesus rääkis jüngritele nuhtlustest, mis pidid peagi ärataganenud Iisraeli tabama. Eriliselt<br />
rõhutas Ta õiglast karistust, mille nad Messia hülgamise ja risti löömisega esile kutsusid.<br />
Kohutavale lõpule pidid eelnema kindlad märgid, ent ikkagi pidi see tund saabuma<br />
ootamatult ja kiiresti. Jeesus hoiatas oma järelkäijaid: „Kui te siis näete pühas paigas seisvat<br />
hävituse koletist, millest on rääkinud prohvet Taaniel — kes seda loeb, see pangu tähele —<br />
siis põgenegu need, kes on Juudamaal, mägedele“ (Matt. 24,15.16; Luuka 21,20.21). Kui<br />
paganliku Rooma lippe pidi nähtama lehvimas pühal pinnal, mõnesaja meetri kaugusel linna<br />
müürist, siis tuli Kristuse järelkäijatel linnast põgeneda, et pääseda. Kui see hoiatav märk<br />
ilmuma pidi, ei tohtinud ükski, kes tahtis pääseda, viivitada. Kogu Juudamaal ja<br />
Jeruusalemmas tuli kohe kuuletuda põgenemissignaalile. See, kes juhtus parajasti olema<br />
oma maja katusel, ei tohtinud minna alla majja, isegi mitte oma väärtuslikemate aarete<br />
järele. Neil, kes töötasid sel ajal põllul või viinamäel, ei olnud lubatud aega kulutada selleks,<br />
et minna üleriiete järele, mis olid päeva palavuse pärast seljast maha heidetud. Et üldine<br />
häving neid ei tabaks, ei tohtinud nad hetkegi viivitada. {SV 16.4}<br />
Herodese valitsuse ajal oli Jeruusalemma suurejooneliselt kaunistatud ja tunduval määral<br />
ka kindlustatud. Lisaks looduslikult kaitstud asendile muudeti linn uute tornide, müüride ja<br />
kindlustuste rajamisega ilmselt võitmatuks. Seda, kes neil päevil julges avalikult ennustada<br />
selle linna hävitamist, peeti nii nagu omal ajal Noad hirmujuttude hullunud levitajaks.<br />
Kristus oli öelnud: „Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi mitte!“ (Matt. 24,35).<br />
Jeruusalemm ale kuulutati karistust tema pattude pärast. Manitsustest hoolimata pitseeris<br />
linn kangekaelse uskmatusega oma saatuse. {SV 17.1}<br />
11
Change language