Viha Vein

Viha Vein
vastutavale kohale valimise tingimuseks. Kongress ei tohi välja anda ühtegi seadust ühegi
religiooni seaduslikuks kehtestamiseks või usuvabaduse takistamiseks.“ Konstitutsiooni
määrused tunnustasid igavest põhimõtet, et inimese vahekord oma Jumalaga on kõrgemal
inimlikust seadusandlusest ning et inimese südametunnistuse vabadus on puutumatu. Meil ei
tarvitse pikemalt kõnelda selle tõe hindamatu väärtuse üle, sest me tunneme seda oma
südames. See kindlus on inimlikest seadustest hoolimata toetanud nii paljusid märtreid kesk
piinamisi ja leeke. Nad tundsid, et nende kohustus Jumala vastu oli kõrgem inimeste
seadustest ning et inimestel ei olnud mingit voli nende südame-tunnistuse üle. See on
sünnipärane veendumus, mida miski ei saa hävitada.“ (Congressional Documente /USA/
seeria nt. 200, dokument nr. 271). {SV 219.1}
Kui Euroopa maadesse jõudsid teated maast, kus iga inimane võib kasutada oma töö vilja
ja järgida oma südametunnistuse veendumusi, suundusid tuhanded inimesed Uue Maailma
kallastele. Asunduste arv suurenes kiiresti. „Massachusetts andis välja eriseaduse, mille
kohaselt tuli tervitada kõiki saabujaid kristliku tervitusega ja anda abi riigi kulul igast
rahvusest kristlastele, kes põgenesid teisele poole Atlandi ookeani, et „pääseda sõdadest,
näljahädast ja tagakiusajate rõhumisest.“ Nii võeti põgenikud ja rõhutud põhiseaduse alusel
riigi kodanikeks.“ (Martyn, kd. 5, lk. 417). {SV 219.2}
Kakskümmend aastat pärast esimeste põgenike saabumist Plymoth’is elas juba tuhandeid
usurändureid Uus-Inglismaal. {SV 219.3}
Oma eesmargi nimel olid nad nõus äraelamiseks tegema rasket tööd ja elama väga
kasinalt. Nad ei nõudnud mullapinnalt muud kui vastutasu oma töö eest. Kuldne unelm ei
heitnud oma petlikku aupaistet nende teele... Nad olid rahul oma ühiskondliku korralduse
aeglase, kuid püsiva progressiga. Nad talusid kannatlikult metsiku maakoha karmust
ning kastsid vabaduse puud oma pisarate ja palehigiga. kuni see sügavalt juurdus. {SV
219.4}
Piiblit peeti usu aluseks, tarkuse allikaks ja vabaduse hartaks. Tema põhimõtteid korrati
hoolega kodus, koolis ja kirikus ning selle viljad ilmnesid kokkuhoidlikkuses, arukuses,
puhtuses ja mõõdukuses. Inimene võis elada aastaid puritaanide asunduses, „ilma et ta oleks
näinud ühtegi joodikut, kuulnud vandumist või kohanud kerjust.“ (Bancroft, I osa, ptk. 19,
par. 25). Oli selge, et Piibli põhimõtted olid rahvusliku heaolu kõige kindlamaks tagatiseks.
Nõrgad ja isoleeritud asundused kasvasid võimsate riikide föderatsiooniks ja maailm imetles
„paavstita kiriku ning kuningata riigi“ rahu ja heaolu. Kuid Ameerika rannikud meelitasid
ligi üha suuremal arvul ka neid inimesi, keda ajasid liikvele hoopis teised motiivid. Kuigi
algupärane usk ja puhtus avaldasid laialdast ja ümberkujundavat mõju, vähenes see tasapisi
sedamööda, kuidas suurenes nende arv, kes taotlesid ainult ilmalikku kasu. {SV 220.1}
Varajaste asunike poolt vastuvõetud määrus, et ainult koguduseliikmetel oli lubatud
kaasa rääkida riigivalitsuses, tõi kaasa kõige halvemaid tagajärgi. Selle määruse abil olid
uusasunikud püüdnud kord säilitada riigi puhtust, kuid tagajärjeks oli koguduse moraalne
178