Viha Vein

Viha Vein
Jumala suhtes, astuvad nad üle oma võimupiiridest ning vääravad rahva julgeoleku. On
selge, et kõrgem riigiametnik, kes võtab endale sellise võimu, võib panna valitsema täna
ühed arvamused ja uskumused ja homme teised, nagu seda tegid kuningad ja kuningannad
Inglismaal ning mitmed paavstid ja kirikukogud rooma-katoliku kirikus. Nii muutub usk
segaduseks.“ (Martyn, kd. 5, lk. 340). {SV 217.2}
Seadus nõudis osavõttu riigikiriku jumalateenistustest trahvi või vangistuse ähvardusel.
Williams mõistis sellise seaduse hukka. Kõige halvemaks seaduseks Inglise koodeksis oli
punkt, mis sundis inimesi kirikus käima. Sundida inimesi ühinema nendega, kellel oli erinev
usutunnistus, oli tema meelest avalik inimeste õiguste vägistamine. Sundida avalikust
jumalateenistusest osa võtma uskmatuid ja neid, kellele see oli vastumeelt, tähendas nõuda
neilt silmakirjalikkust. „Kedagi ei tohiks kohustada käima jumalateenistustel,“ lisas
Williams, „või toetama jumalateenistust vastu tema nõusolekut.“ „Mis?!“ hüüatasid
vastased, hämmastunud tema tõekspidamistest, „kas tööline ei vääri oma tasu?“ „Jah!“
vastas Williams, „kuid ainult neilt, kes teda palkavad!“ (Bancroft, I osa, ptk. 1 , lk. 2). {SV
218.1}
Roger Williamsit austati ja armastati kui ustavat jutlustajat ja inimest, kes oli haruldaselt
andekas, paindumatult ausameelne ja tõeliselt heatahtlik, kuid Williamsi kindlat vastuseisu
riigiametnike õigusele omada mõjuvõimu kirikus, ja südametunnistuse vabaduse nõudmist
ei sallitud. „Selle uue õpetuse rakendamine,“ rõhutati, „kõigutaks riigi valitsuse
põhialuseid.“ (Samas, I osa, ptk. 15, lk. 10). Williams saadeti asundusest välja ja selleks, et
vältida arreteerimist, oli ta sunnitud kesk külma ja tormist talve põgenema põlismetsa. {SV
218.2}
„Neliteist nädalat,“ jutustab ta, „oli mul väga raske aeg, mil ma ei teadnud, mis tähendab
leib ja voodi.“ Ent „kaarnad toitsid mind metsikus maakohas ja puuõõnsus pakkus sageli
varju.“ (Martyn, kd. 5, lk. 349, 350). Nii jätkas ta oma vaevarikast põgenemist läbi hangede
ja teetu metsa, kuni ta leidis varjupaiga ühe indiaani suguharu juures, kelle usalduse ja
armastuse ta võitis evangeeliumist rääkimisega. {SV 218.3}
Pärast mitmekuist rändamist jõudis Williams lõpuks Narragansetti lahe rannikule, kus ta
pani aluse uusaja esimesele riigile, mis täielikult tunnustas õigust usuvabadusele. Roger
Williamsi asunduse põhimõtteks oli, et „igal inimesel on vabadus teenida Jumalat vastavalt
oma südametunnistusele“ (samas. kd. 5, lk. 354). Williamsi väike riik Rode Island
sai rõhutute varjupaigaks. See laienes ning edenes pidevalt, kuni selle rajamise põhimõtted
— kodanikuja usuvabadus — said Ameerika vabariigi nurgakiviks. {SV 218.4}
Selles tähtsas vanas dokumendis, milles meie esiisad formuleerisid inimõigused —
sõltumatuse deklaratsioonis — teatati: „Meie peame endastmõistevaks järgmisi tõdesid:
kõik inimesed on loodud võrdseiks ning Looja on andnud neile teatud kindlad õigused, nagu
õigus elule, vabadusele ja õnnele.“ Konstitutsioon esitab südametunnistuse vabadust väga
selgelt: „Kunagi ei tohi teha usukuuluvust mingisse riigiametisse või Ühendriikide mingile
177