Viha Vein

Viha Vein
elaksid nüüd, oleksid nad valmis vastu võtma kasvavat valgust niisama tahtlikult, nagu nad
võtsid seda, mida algul said.“ (D. Neal, „History of the Puritan“, kd. I, lk. 269). {SV 216.2}
„Pidage meeles oma koguduse lepingut, mille põhjal te olete tõotanud käia kõigil Issanda
teedel, mis teile on tuntud või peavad veel tuntuks saama. Pidage meeles oma tõotust ja
lepingut Jumalaga ja üksteisega, et te võtate vastu kogu selle vaiguse ja tõe, mida te saate
teada Tema kirjutatud Sõnast. Kuid — võrrelge ja kaaluge uut teiste kirjakohtadega, enne
kui selle vastu võtate, sest ei ole võimalik, et kristlik maailm nii ruttu jõuaks välja tihedast
antikristlikust pimedusest ja et kõik teadmised korraga esile kerkisid.“ (Martyn, kd. 5, lk.
70. 71). {SV 216.3}
Soov südametunnistuse vabaduse järele innustas usurändureid asuma pikale teekonnale
üle mere; innustas taluma metsiku maakoha raskusi ja hädaohte ning rajama Jumala abiga
võimsa riigi Ameerika rannikule. Kuigi need usurändurid olid ausameelsed ja
jumalakartlikud, ei mõistnud nad siiski usuvabaduse suurt põhimõtet. Nad ei olnud valmis
teistele andma vabadust, mille kindlustamiseks nad ise olid nii palju ohvriks toonud. Ka
väga vähesed seitsmeteistkümnenda sajandi edumeelsemad mõtlejad ja moraaliõpetajad
omasid õige arusaamise sellest suurest põhimõttest, mille esitab Uus Testament, kui ta
tunnistab Jumala ainsaks kohtunikuks inimeste usu üle.“ (samas, kd. 5, lk. 297). Õpetus, et
Jumal on andnud kogudusele õiguse valitseda südametunnistuse üle ja määrata ära piirid,
kust edasi on tegemist ketserlusega ning karistada selle pärast, oli üks sügavamalt juurdunud
paavstlik eksiõpetus. Samal ajal kui usupuhastajad hülgasid rooma-katoliku kiriku
usutunnistuse, ei olnud nad ise veel vabanenud senisest sallimatuse vaimust. Tihe pimedus,
millesse paavstlus oma pika valitsemisperioodi vältel oli kogu kristluse mähkinud, ei
hajunud nii kergesti. Üks juhtivaid jutlustajaid Massachusetts’i lahe äärses asunduses ütles:
„Sallivus on teinud maailma antikristlikuks, ja kirik pole kordagi kahju saanud sellest, et ta
on karistanud ketsereid“. (Samas, kd. 5, lk. 335). Asunikud võtsid vastu määruse, mille
kohaselt ainult koguduse liikmetel oli ühiskonnas hääleõigus. Moodustati omamoodi
riigikirik, miile kõigilt liikmeilt nõuti rahalist toetust vaimulikkonnale, ning magistraat sai
õiguse ketserlust välja juurida. Nii läks ilmalik võim jälle kiriku kätte ja üsna pea viisid need
sammud uuesti vältimatu tagakiusamiseni. {SV 217.1}
Üksteist aastat pärast esimese asunduse rajamist tuli Uude Maailma Roger Williams.
Magu varased usurändurid kõik, nii tuli temagi usulise vabaduse pärast, kuid erinevalt
teistest mõistis ta seda, mida väga vähesed tema ajal mõistsid, nimelt et see vabadus peab
kuuluma kõigile, ükskõik, milline oleks nende usutunnistus. Williams oli tõsine tõeotsija,
kes samuti nagu Eobinson pidas võimatuks, et kogu valgus Jumala Sõnast oli juba vastu
võetud. Williams oli nüüdisaegse kristluse esimene tegelane, kes rajas riigivalitsuse
südametunnistuse doktriinile, arvamuste võrdsusele seaduse ees.“ (Bancroft, I osa, ptk. 15,
par. 16). Ta teatas, et valitseja kohuseks on ära hoida kuritegu, kuid mitte kunagi valitseda
südametunnistuse üle. „Riigiametnikud või kohtunikud,“ ütles ta „võivad otsustada
inimestevaheliste suhete üle, aga niipea, kui nad püüavad ette kirjutada inimese kohustusi
176