Viha Vein

Viha Vein
Peatükk 16—Vabaduse maa
Inglise reformaatorid loobusid küll rooma-katoliku õpetustest. kuid säilitasid paljus selle
jumalateenistuse vormid. Kuigi katoliku kiriku autoriteet ja usutunnistus üldiselt hüljati,
lülitati mitmed sealsed tavad ja tseremooniad inglise kiriku jumalateenistusse. Väideti, et
tegemist polnud südametunnistuse küsimustega ja kuigi Piibel selliseid kombeid ei käskinud
pidada, polnud ta neid ka keelanud, ja järelikult polnud need küll vältimatult vajalikud, kuid
mitte ka halvad. Selliste kommete järgimine ahendas kuristikku, mis lahutas reformeeritud
kirikud rooma-katoliku kirikust ning soodustas seega teatud määral protestantliku usu
vastuvõtmist katoliiklaste poolt. {SV 214.1}
Konservatiividele ja kompromissi pooldajatele näisid need argumendid määravaina, kuid
teine osa inimesi ei arvanud nii. Tõsiasi, et need kombed aitasid rooma-katoliku kiriku ja
reformeeritud kiriku vahel rajada silda“ (Martyn, kd. 5, lk. 22), oli nende meelest
otsustavaks argumendiks kõige mittepiibelliku säilitamise vastu. Sügavad usumehed nägid
sellistes tavades märke orjapõlvest, millest neid oli vabastatud ja mille juurde
tagasipöördumiseks polnud neil vähimatki soovi. Nad leidsid, et Jumal on oma Sõnas
kehtestanud eeskirjad jumalateenistuse korra suhtes ja et inimestel pole vabadust neile
midagi juurde lisada või neist midagi ära võtta. Suur ärataganemise ajastu oli alanud just
sellega, et Jumala autoriteeti püüti täiendada kiriku autoriteediga. Katoliku kirik alustas selle
nõudmisest, mida Jumal oli ära keelanud ja lõpetas selle keelamisega, mida Jumal oli
selgesti nõudnud. {SV 214.2}
Paljud soovisid tõsiselt tagasi pöörduda puhtuse ja lihtsuse juurde, mis iseloomustas
algkogudust. Nad hindasid paljusid inglise kiriku poolt omaks võetud kombeid
väärjumalateenistuse mälestussammasteks ning nende südametunnistus keelas neil sellise
jumalateenistusega ühineda. Kuid kirikut toetas riigivõim ja see ei lubanud kellelgi jääda
eriarvamusele. Kiriku teenistusest osavõttu nõuti riigiseadusega ja muud kogunemised
usulisteks jumalateenistusteks olid keelatud vangistuse, pagenduse ja surma
ähvardusel. {SV 214.3}
17. sajandi algul astus Inglismaal troonile monarh, kes teatas oma otsustest panna
puritaanid „tegutsema kirikuga kooskõlas või... nad maalt välja saata, või midagi veel
halvemat.“ (Georg Bancroft, „History of the United States of America“, 1 osa, ptk. 12, par.
6). Jälitatuna, tagakiusatuna ja vangistatuna, mõistsid puritaanid, et tulevik ei tõota neile
paremaid päevi. Mitmed tulid veendumusele, et selliste inimeste jaoks, kes soovivad teenida
Jumalat vastavalt oma südametunnistuse häälele, oli Inglismaa lakanud olemast
elamiskõlblik maa.“ (J. G. Palfrey, „History of the New England“, ptk. 3, par. 43). Mitmed
otsustasid otsida varjupaika Hollandis, kuid polnud kuigi kerge oma kavatsust teostada. Läbi
raskuste, kaotuste ja vangistuste saavutasid nad vankumatu visaduse kaudu lõpuks siiski
võidu ning leidsid endale varjupaiga sõbralikus Hollandis. {SV 215.1}
174