Viha Vein

Viha Vein
Liigagi hästi oli rahvas õppinud julmuste ja piinamiste õppetunde, mida Rooma neile
hoolsasti oli õpetanud. Kättemaksupäev oli lõpuks saabunud. Nüüd ei olnud Jeesuse jüngrid
need, keda kongidesse visati ja tapalavale tiriti. Nemad olid juba ammu hukkunud või maalt
välja aetud. Rooma, kes polnud säästnud teisi, pidi nüüd omal nahal tundma vägivalda,
mille üle rõõmustama nad rahva olid kasvatanud. Vaen, mida Prantsuse vaimulikkond oli
pika aja jooksul üles näidanud, tabas nüüd erilise teravusega neid endid. Tapalavad
muutusid preestrite verest punaseks. Orjagaleerid ja vanglad, mis kord olid täis hugenotte,
olid nüüd tulvil nende tagakiusajaid. Sõudepingi ja aerude külge aheldatuna sai roomakatoliku
kiriku vaimuiikkond tunda kõiki neid hädasid, mida kirik nii kergekäeliselt oli
määranud rahuarmastavaile ketsereile.“ (vt. lisa). {SV 210.1}
„Ja siis tulid päevad, mil anti välja kõige barbaarsemad seadustekcgud kõige
barbaarsemate tribunalide poolt. Ükski inimene ei võinud tervitada naabrit või lausuda
palvesõnu ilma ohuta saada riiklikuks kurjategijaks. Nuhid luurasid igal tänavanurgal ja
giljotiin alustas tööd igal hommikul. Vanglad olid täis tuubitud nagu orjalaevad ja rentsleid
pidi voolasid verejoad Seine’i... Samal ajal, kui läbi Pariisi tänavate veeti vankritäite kaupa
ohvreid oma korda ootama, ilmutasid prokonsulid, keda ülemkomitee oli
departemangudesse saatnud, sellist julmust, mida ei nähtud isegi pealinnas. Tapamasina
kirves ei tõusnud ega langenud nende jaoks küllalt kiiresti ja seepärast niitsid nad vangide
pikki ridu maha kartetšidega. Vange täis tuubitud pargastesse lõhuti meelega augud ja need
uputati. Lyoni linn muudeti kõrbeks. Arrases keelati vangidele isegi kiire surma arm. Piki
Loire’i kallast Saumurist mereni nokkisid vareste ja raisakullide parved hirmsatesse
sülelustesse kokku köidetud alasti kehi. Ei lugenud siin ohvrite vanus ega sugu.
Seitsmeteistkümneaastaste noormeeste ja neidude arv, keda selle hirmuvalitsuse poolt tapeti,
ulatus sadadesse. Imikud rebiti emade rinnalt ja visati ühe piigi otsast teise otsa piki
jakobiinide kolonni.“ (vt. lisa). Kümne aasta jooksul hukkus tohutu hulk inimesi. {SV
210.2}
Kõik see cli kooskõlas Saatana plaanidega. Seda hetke oli ta sajandeid oodanud. Tema
petmismeetodid ja tema pidev tegevus cn algusest lõpuni suunatud sellele, et tuua
inimestele häda ja viletsust, et rikkuda ja rüvetada Jumala tööd, määrida Jumala armastuse
eesmärke ja seega põhjustada taevale kurbust ning valu. Saatan pimestab oma valelikkusega
ini-meste meeled ja mõjutab neid tema tööd Jumala arvele panema, just nagu oleks kõik see
viletsus Looja plaani tagajärg. Kui need, kes pimeduse vürsti julma väe läbi on mandunud ja
loomastunud, saavutavad piiramatu vabaduse, õhutab tema neid üles liialdustele ja
metsikustele. Pärast seda aga toovad türannid ja rõhujad selle piiramatu ohjeldamatuse
näiteks vabaduse tagajärgedest. {SV 210.3}
Kui Saatana üks pettus on avastatud, tarvitseb tal anda sellele vaid teine kuju, ja
rahvahulgad võtavad selle vastu niisama innukalt kui eelmisegi. Kui rahvas leidis, et Rooma
usk oli pettus ja Saatan ei saanud neid enam selle kaudu Jumala käsust üle astuma panna,
170