Viha Vein

Viha Vein
soosisid alati aadlit, kohtunikud võtsid häbematult altkäemakse. Igal aristokraatia kapriisil
oli seaduse jõud. Terve riigisüsteem kannatas korruptsiooni all. Maksudes, mida lihtrahvalt
nöörisid ilmalikud võimukandjad ühelt ja vaimulikud teiselt poolt, ei jõudnud pooltki
kuninga või piiskopi varakambrisse; suurem osa kulutati lihtsalt pillavale
eneserahuldamisele. Mehed, kes selliselt oma ligimesi pigistasid, olid ise maksudest
vabastatud ja neil oli seadusega juurdepääs kõikidesse riigiametitesse. Sellistesse
eesõigustatud klassidesse kuulus umbes sada viiskümmend tuhat inimest; nende
rahuldamiseks pidid aga miljonid lootusetult virelema.“ (vt. lisa). {SV 207.1}
Õukond andus luksusele, pillamisele ja kõlvatusele. Rahva ja valitsejate vahel oli usaldus
täiesti kadunud. Inimesed olid hakanud umbusaldama kõike, mida valitsus kavandas ning
nägi nendes abinõudes ainult omakasupüüdu. Rohkem kui pool sajandit enne
revolutsioonisündmusi oli troonile saanud Louis XV, kes isegi nendel kurjadel aegadel
paistis silma oma kõlvatuse, kergemeelsuse ja laiskuse poolest. Moraalset laostumist ja
julma aristokraatiat, viletsat ja harimatut pööblit, ummikusse jooksnud riigi finantsolukorda
ja väljakurnatud rahvast nähes polnud tarvis omada prohvetlikku pilku, et mõista liginevat
kohutavat krahhi. Nõuandjate hoiatuste peale korrutas kuningas: „Püüdke hoida riik vee peal
niikaua, kui mina elan; pärast minu surma saagu mis saab.“ Asjatult rõhutati reformide
vajadust. Kuningas nägi küll pahesid, kuid tal polnud ei julgust ega jõudu nendega
võitlusesse astuda. Prantsusmaad ootavat saatust illustreeris kahjuks liigagi selgelt kuninga
ükskõikne ja isekas vastus: „Pärast mind tulgu või veeuputus!“ {SV 207.2}
Kuningate ja valitsevate klasside kiivust kasutades oli Rooma mõjutanud neid hoidma
rahvast orjuses, kuna paavstlased teadsid hästi, et riik niiviisi nõrgeneb. Nad kavatsesid sel
moel hoida nii ülemaid kui lihtrahvast oma kütkeis. Ettenägeliku poliitikuna mõistis Rooma,
et inimese täielikuks orjastamiseks peab eelkõige tema hing olema aheldatud, ning et
kindlaim moodus rahvast orjapõlves kinni hoida on muuta nad võimetuiks elama vabaduses.
Füüsilistest kannatustest tuhandekordselt kohutavam oli moraalne mandumine, mis tulenes
Rooma poliitikast. Piiblist ilmajäetuina, fanaatiliste ja egoistlike õpetuste alamaina
sukeldusid inimesed harimatusesse, ebausku ja pahedesse nii, et nad muutusid, täiesti
võimetuteks ennast ise valitsema. {SV 208.1}
Tulemuseks oli hoopis midagi muud, kui Rooma oli kavatsenud. Selle asemel, et hoida
masse pimedas alluvuses katoliku kiriku dogmadele, vormis selline poliitika neist uskmatud
revolutsionäärid. Rahvas tembeldas katoliku usu preestrite pettuseks ja vaimulikkonna
rõhuvaks parteiks. Ainus Jumal, keda nad senini tundnud olid, oli Rooma jumal; tema
õpetus oli nende jaoks ainus usk. Seetõttu pidasid nad kiriku julmust ja ahnust Piibli
loomulikuks viljaks ega tahtnud sellega mingit tegemist teha. {SV 208.2}
Rooma oli esitanud valesti Jumala iseloomu ja moonutanud Teda nõudmisi, nüüd heitsid
inimesed ära nii Piibli kui tema autori. Rooma oli nõudnud pimedat usku oma dogmadesse
väite abil, et Pühakiri nõuab nii. Vastuseks sellele heitsid Voltaire ja tema kaaslased Jumala
168