Viha Vein
Viha Vein viittaa paitsi potentiaalisesti päihdyttävän juoman voimakkuuteen, myös yliluonnollisen raivon syvyyteen, jonka hirvittävät julmuudet ja ilkeät vääristymät synnyttävät. Tämä kirja pakottaa tarkkailemaan tarkasti sosiaalista, poliittista ja uskonnollista järjestelmää, joka hämmentää mielen ja antaa vääränlaisen turvallisuuden tunteen. Lukija voi todistaa, millaisia vaikutuksia kansakunnilla on, kun ne horjuvat oudon voiman vaikutuksen alaisina. Mikä on tuon hengen nimi? Miten se määritellään?
Viha Vein viittaa paitsi potentiaalisesti päihdyttävän juoman voimakkuuteen, myös yliluonnollisen raivon syvyyteen, jonka hirvittävät julmuudet ja ilkeät vääristymät synnyttävät. Tämä kirja pakottaa tarkkailemaan tarkasti sosiaalista, poliittista ja uskonnollista järjestelmää, joka hämmentää mielen ja antaa vääränlaisen turvallisuuden tunteen. Lukija voi todistaa, millaisia vaikutuksia kansakunnilla on, kun ne horjuvat oudon voiman vaikutuksen alaisina. Mikä on tuon hengen nimi? Miten se määritellään?
You also want an ePaper? Increase the reach of your titles
YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.
<strong>Viha</strong> <strong>Vein</strong><br />
Sedamööda, kuidas teised maad nende vaimuannetega rikastusid, tühjenes neist nende endi<br />
kodumaa. Kui kõik need inimesed, kes siis pakku aeti, oleksid jäänud Prantsusmaale, kui<br />
kõnealuse kolmesaja aasta kestel oleksid pagendatute oskused kodumaa pinda harinud, tema<br />
manufaktuure täiustanud, nende loov jõud ja arutlusvõime isamaa kirjandust ja teadust<br />
rikastanud, tarkus nõupidamist juhtinud, vaprus lahingutes silma paistnud, õiglusetunnetus<br />
seadusi kujundanud, piibellik usk rahva mõistust tugevdanud ja südametunnistust<br />
valitsenud, siis oleks Prantsusmaa olnud selleks ajaks väga võimas! Missugune suur, õitsev,<br />
õnnelik maa oleks võinud ta olla, missugune eeskuju kõigile rahvastele! {SV 206.1}<br />
Kuid pime ja julm fanatism juuris Prantsusmaa pinnast välja iga vooruseõpetaja, iga<br />
korra eest seisja, iga ausa trooniksitsja. Inimestele, kes oleksid võinud oma kodumaale võita<br />
kogu maailma tunnustuse ja au, öeldi: „Valige, kas tuleriit või pagendus. Viimaks laostus<br />
riik täiesti. Hääbus igasugune südametunnistus, mida veel lämmatada, igasugune usk, mille<br />
tunnistajaid veel tapalavale saata, igasugune patriotism, mille kandjaid veel vangikongi<br />
heita.“ (Wylie, kd. 13, ptk. 20). Sellele kõigele pani kohutava punkti revolutsioon kõigi oma<br />
õudustega. {SV 206.2}<br />
„Hugenottide põgenemise järel haaras Prantsusmaad üldine mandumine. Õitsvad<br />
käsitöölinnad käisid alla; viljarikkad maakonnad kasvasid uuesti võssa; intellektuaalne<br />
nürimeelsus ja moraalne taandareng järgnesid lühikesele õitsenguperioodile. Pariis muutus<br />
tohutuks kerjusteurkaks — arvatakse, et revolutsiooni puhkemise ajal oli linnas kakssada<br />
tuhat kerjust, kes kuningalt almust nõutasid. Manduva rahva keskel elasid jõukalt vaid<br />
jesuiidid, kes valitsesid türanniaga kirikuid ja koole, vanglaid ja galeere. {SV 206.3}<br />
Evangeelium oleks ainsana suutnud tuua lahenduse Prant susmaa poliitlistele ja<br />
sotsiaalsetele probleemidele, millega asjatult nägi vaeva vaimulikkond, kuningas ja<br />
seaduseandjad ja mis viimaks viisid rahva anarhiasse ja moraalse kokkuvarisemiseni. Kuid<br />
Rooma võimu all olid inimesed kaotanud silmist Õnnistegija aulised õppetunnid<br />
eneseohverdamisest ja omakasupüüdmatust armastusest. Nad olid loobunud<br />
enesesalgamisest teiste heaks. Keegi ei teinud rikastele etteheiteid vaeste rõhumise pärast,<br />
keegi ei aidanud tööd rügavaid ja manduvaid vaeseid. Jõukate ja võimukandjate isekus<br />
muutus üha ilmsemaks ja koormavaks. Aastasadu oli aadlike ahnus, pillamine ja kõlvatus<br />
suurendanud talupoegade julma rõhumist. Rikkad tegid liiga vaestele ja vaesed vihkasid<br />
rikkaid. {SV 206.4}<br />
Paljudes provintsides oli maa aadli käes ja töötavad klassid olid vaid rentnikud; nad olid<br />
oma isandate täieliku meelevalla all ja sunnitud alluma nende võimatutele nõudmistele.<br />
Kirikut ja riiki pidid ülal pidama keskklass ja alamrahvas, kes maksid tsiviilvõimudele ja<br />
vaimulikkonnale raskeid makse. „Ülimaks seaduseks olid aadlike kapriisid; talupojad võisid<br />
surra nälga, ilma et rõhujad sellest vähimatki hoolisid. . . Igal sammul pidid inimesed silmas<br />
pidama mõisniku huve. Põllumeeste elu oli täis lakkamatut tööd ja leevendamatut viletsust;<br />
nende kaebustesse, kui nad üldse julgesid kaevata, suhtuti põlgliku ülbusega. Kohtud<br />
167
Change language