Viha Vein

Viha Vein
Prantsusmaal ilmnesid selgelt ka Soodomale iseloomulikud tundemärgid. Revolutsiooni
ajal valitses samasugune kõlbeline langus ja kõlvatus, mis tõi kord hävingu tasandiku
linnadele. Ajaloolane kirjeldab prantsuse ateismi ja ebakõlbelisust just nii nagu seda
iseloomustas prohvetikuulutus: „Nende religioonivaenulike seadustega oli tihedalt seotud
seadus, mis naeruvääristas abielusidet, seda kõige pühamat lepingut, mida inimolevused
saavad sõlmida ja mille kestvus aitab kõige enam kaasa ühiskonna tõelisele tegevusele.
Nüüd alandati see lihtsalt lühiaegseks kodanlikuks kokkuleppeks, mida kaks isikut võisid
sõlmida ja millest loobuda omal soovil... Kui kurjad vaimud oleksid üritanud välja mõelda
moodust, kuidas kõige tagajärjekamalt hävitada kõik, mis on koduses elus auväärne, kaunis
ja püsiv, selleks et kindlustada häving, mis kanduks põlvest põlve edasi, siis ei oleks nad
suutnud välja mõelda tõhusamat vahendit, kui abielu alandamine.. . Sophie Arnoult, oma
teravmeelsete väljendite poolest kuulus näitlejanna, nimetas vabariiklikku abielu
„abielurikkumise sakramendiks“ (Scott, kd. 1, ptk. 17). {SV 200.1}
„Kus ka nende Issand risti löödi.“ Prohvetikuulutuse selle osa täitis Prantsusmaa samuti.
Ühelgi maal polnud tõde kohanud kibedamat ja julmemat vastuseisu. Tagakiusamisega,
millega Prantsusmaa nuhtles evangeeliumi tunnistajaid, lõi see rahvas Kristuse Tema
jüngrite isikus risti. {SV 200.2}
Sajandeid oli valatud pühade verd. Samal ajal kui valdeslased jätsid oma elu Piemonte’i
mägestikes „Jumala Sõna ja Jeesuse Kristuse tunnistuse pärast“, tunnistasid nende vennad
albigensid Prantsusmaal tõde sama mehiselt. Reformatsiooni päevil piinati albigenside
õpilasi jubedalt surnuks. Kuningad ja aadlikud, suursugused naised ja neiud, rahvuse uhkus
ja ladvik tundis naudingut Jeesuse märtrite piinast. Vaprad hugenotid, kes võitlesid õiguste
eest, mida inimsüda peab kõige pühamaks, kastsid oma verega paljusid võitlusvälju.
Protestandid kuulutati lindpriiks, nende tabamise eest määrati tasu ja neid aeti taga nagu
metsloomi. {SV 200.3}
„Kõrbekogudus, väike hulk algkristlaste järglasi, kelle liikmeid oli veel säilinud 18.
sajandi Prantsusmaa lõunaosa mägestikes, pidas endiselt kalliks oma esiisade usku. Kui nad
julgesid ööpimeduses koguneda mäeveerul või üksildasel nõm-mel, varitsesid neid sageli
tragunid ning vedasid nad eluaegsesse orjusesse galeeridele. Kõige süütumad, haritumad ja
arukamad prantslased pandi raudu. Nad pidid taluma kohutavaid piinu koos röövlite ja
mõrtsukatega, (vt. Wylie, 22, kd. ptk, 6). Teisi koheldi armulisemalt ja lasti külmavereliselt
kohe maha, kui nad relvitult ja abitutena palves põlvili langesid. Sadade elatanud meeste,
kaitsetute naiste ja süütute laste surnukehad jäid vedelema koosolekupaikadesse. Kui kellegi
tee viis hiljem üle mäenõlvade või läbi metsast, kus kristlased koguneda olid tavatsenud,
polnud kuigi haruldane leida „iga mõne sammu järel surnukehi murul mustendamas või
puudelt alla rippumas.“ Maa, mida laastas mõõk, timukakirves ja tuletungal, „muudeti
suureks nukraks kõnnumaaks“. „Neid metsikusi ei sooritatud pimedal keskajal, vaid Louis
XIV hiilgaval ajastul, mil tegeldi teadusega ja õitses kirjandus ning õukonna õpetatud ja
162