Viha Vein

Viha Vein
Peatükk 15—Prantsuse Revolutsioon
Kuueteistkümnendal sajandil avas reformatsioon inimkonnale Piibli. See Raamat püüdis
leida sissepääsu kõigisse Eurocpa maadesse. Mõned rahvad tervitasid Pühakirja rõõmuga
otsekui taeva käskjalga. Teistes maades õnnestus paavstlusel Jumala Sõna kättesaadavust
suuresti takistada ning Piiblist lähtuv valgus ja selle õilistav mõju jäid peaaegu tundmatuks.
Uhele maale pääses valgus küll sisse, kuid pimedus ei soovi-nud seda vastu võtta. Sajandeid
võitlesid tõde ja ekistus ülemvõimu pärast. Lõpuks võitis kurjus ja taevalik tõde heideti
kõrvale. „Aga see on kohus, et valgus on tulnud maailma ja inimesed armastaksid pimedust
rohkem kui valgust“ (Joh. 3, 19). See rahvas pidi lõikama oma valiku tagajärgi. Püha Vaimu
ohjeldav mõju eemaldati rahvalt, kes hülgas jumaliku armu. Jumal lubas kurjusel küpseda,
ja näha kogu maailmal valguse tahtliku hülgamise vilja. {SV 196.1}
Prantsusmaal kulmineerus sajandite jooksul Piibli vastu peetud sõda revolutsiooni
sündmustes. See kohutav purse oli Pühakirja mahasurumise paratamatu tagajärg. (Vt. lisa).
Kogu senises maailma ajaloos ei leidunud rabavamat näidet paavstliku poliitika tulemuste
kohta, paremat illustratsiooni viljadest, mida Rooma kirik oli enam kui tuhande aasta
jooksul küpseda lasknud. {SV 196.2}
Pühakirja tallamist paavstliku ülemvõimu perioodil olid ette kuulutanud prohvetid. Ka
Ilmutuseraamatus kõneldakse kohutavatest tagajärgedest, milleni „patu inimese“ valitsemine
pidi välja viima, ja seda eelkõige silmas pidades Prantsusmaad. {SV 196.3}
Issanda ingel ütles: „Ja nad tallavad püha linna nelikümmend ja kaks kuud. Ja mina
annan oma kahele tunnistajale meelevalla kotiriidesse riietatuina prohvetlikult kuulutada
tuhat kakssada kuuskümmend päeva... Ja kui nad oma tunnistuse on lõpetanud, siis hakkab
metsaline, kes tõuseb maa sügavusest, nendega sõda pidama ja võidab nad ära ja surmab
nad. Ja nende kehad vedelevad suure linna uulitsail, mida vaimulikult hüütaks Soodomaks ja
Egiptuseks, kus ka nende Issand risti löödi... Ja need, kes maa peal elavad, rõõmustavad ja
on väga rõõmsad ning läkitavad ande üksteisele, sest need kaks prohvetit vaevasid neid, kes
maa peal elavad Ja pärast neid kolme ja poolt päeva läks elu Vaim Jumalast nende sisse ja
nad tõusid jalgadele, ja suur kartus tuli nende peale, kes neid vaatasid.“ (Ilm. 11, 2-11). {SV
196.4}
Siin mainitud „nelikümmend kaks kuud“ ja „tuhat kakssada kuuskümmend päeva“ on
identsed. Mõlemad esitavad aega, mil Kristuse kogudus pidi taluma Rooma rõhumist.
Paavstlusa ülemvõimu tuhat kakssada kuuskümmend aastat algasid aastal 538 m.a.j. ja pidid
seega lõppema aastal 1798. (Vt. lisamärkus lk. 54 juurde). Sel aastal marssis Prantsuse
armee Rooma ja vangistas paavsti, kes peagi pagenduses suri. Kuigi varsti valiti uus paavst,
ei saavutanud paavstivõim pärast seda enam sellist mõju, mis tal oli varem. Teisitimõtlejate
tagakiusamine ei kestnud päris 1260. aastase perioodi lõpuni. Halastusest oma rahva vastu
lühendas Jumal nende tuleproovi kestust. Kuulutades ette „suurt viletsust“, mis pidi
159