Viha Vein

Viha Vein
usu. Selliste kristlaste järglaste kaudu levis valgus ka Wesleydele ja nende kaaslastele. {SV
187.4}
Pärast jutlustajaks ordineerimist saadeti John ja Charles Wesley misjonitööle
Ameerikasse. Sama laeva pardal oli ka grupp Böömi vendi. Merereisi ajal tabas laeva
raevukas torm ja John Wesley, kes seisis silmitsi surmaga, tundis, et tal puudus rahu
Jumalaga. Sakslased seevastu ilmutasid hämmastavat rahulikkust ja usaldust. {SV 188.1}
„Juba enne seda,“ ütles ta, „jälgisin ma nende käitumist. Nende alandlikkus ilmnes eriti
siis, kui nad tegid teiste reisijate heaks asju. mida ükski inglane enda peale poleks võtnud.
Abivalmiduse eest ei soovinud ega saanud nad mingit kasu. Nad ütlesid, et see tuleb kasuks
nende uhkele südamele ja et nende armastav Õnnistegija oli teinud nende jaoks palju
rohkem. Päevast päeva näitasid nad üles vagadust, mida mitte mingisugune solvang ei
suutnud rikkuda. Kui neid tõugati, löödi või maha joosti, tõusid nad jälle üles ja läksid
kaugemale, kuid ei kaevelnud. Nüüd tuli olukord, mis pidi näitama, kui vabad nad olid
kartusest. Just siis, kui sakslased laulsid laulu, millega nad alustasid oma jumalateenistust,
lõi suur laine üle laeva, lõhkus peapurje tükkideks ja mattis teki nii, et tundus nagu oleks
suur sügavus meid juba neelanud, inglased hakkasid kohutavalt halama, kuid sakslased
laulsid rahulikult edasi. Ma küsisin pärast ühelt lauljalt: „Kas te ei kartnud?“ Ta vastas:
„Tänu Jumalale, ei!“ Ma küsisin: „Kas ka teie naised ja lapsed ei kartnud?“ Ta vastas
mahedalt: „Ei, meie naised ja lapsed ei kartnud! Meie naised ja lapsed ei karda surra!“
(Whitehead, „Life of the Rev. John Wesley“, lk. 10.) {SV 188.2}
Savannasse jõudes jäi Wesley lühikeseks ajaks Böömi vendade juurde ja nende kristlik
käitumine avaldas talle sügavat mõju. Ühe nende vaimuliku teenistuse kohta, mis erines
oluliselt inglise kiriku elutust vormilikkusest, kirjutas ta järgmist: „Kogu see lihtsus ja
pühalikkus panid mind peaaegu unustama, et elan 17 sajandit hiljem, sest ma tundsin, nagu
oleksin ma viibinud niisuguse koguduse juures, kus polnud vormilikkust ega seisusi ning
kus telgitegija Paulus ja kalamees Peetrus koosolekut juhatasid. Milline Vaim ja vägi!“
(Samas, lk. 11, 12.) {SV 188.3}
Pärast Inglismaale tagasipöördumist sai Wesley ühe Böömi jutlustaja juhendusel
piibellikust usust selgema arusaamise. Ta mõistis, et pääsemiseks peab ta lahti ütlema
lootusest oma tegudele ja kogu oma usalduse rajama „Jumala Tallele, kes võtab ära maailma
patud“. Ühel Böömi vendade koosolekul Londonis loeti ette Lutheri kirjutis, milles ta
kirjeldas muudatust, mida Jumala Vaim uskliku südames teostab. Kui Wesley seda kuulis,
tärkas usk temagi hinges. „Ma tundsin, kuidas süda läks imeliselt soojaks“, räägib ta. „Ma
tundsin, et pean lootma Kristusele ja ainult Temale selleks, et pääseda. Ja mulle anti
kinnitus, et Ta on ära võtnud minu patud, just minu omad ja päästnud mind patu ja surma
käsust.“ (Samas, lk. 52.) {SV 188.4}
Läbi pikkade ja väsitavate aastate, mis olid olnud täis troostituid püüdlusi, karmi
enesesalgamist, etteheidet ja alandust, jäi Wesley kindlaks oma otsusele otsida Jumalat.
152