Viha Vein

Viha Vein
armastav kutse: „Tuige minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan
teile hingamise!“ (Matt. 11,28). {SV 12.1}
Kuigi Jeesuse headusele vastati halvaga ja armastusele vihaga (Laul 109,5), oli Ta
järjekindlalt jätkanud oma armastusteenistust. Kunagi polnud Ta lükanud tagasi neid, kes
Tema armu otsisid. Kodutu rändurina, kelle igapäevaseks osaks oli teotus ja puudus, oli Ta
elanud selleks, et teenida inimesi, kergendada nende häda ja paluda neid vastu võtta elu and.
Armulained põrganud tagasi tõrksailt südameilt, veeresid nende poole uue võimsama, kaasa
tundvama ja kirjeldamatu armastuse voona. Iisrael oli aga hüljanud oma parima Sõbra ja
ainsa Aitaja. Tema armurikkaid manitsusi põlati, Tema nõuanded tõrjuti ja hoiatuste üle
naerdi. {SV 12.2}
Lootuse ja andestuse aeg oli lõpule jõudmas. Jumala viha karikas, mille väljavalamist oli
nii kaua edasi lükatud, oli peaaegu täis. Pilved, mida see rahvas ärataganemise ja vastuhaku
aegadel oma pea kohale oli kogunud, näisid nüüd hirmuäratavalt süngeina, valmis süüdlaste
peale paiskuma. Selle ainsa aga, kes neid ähvardavast saatusest päästa võis, olid nad ära
põlanud, häbistanud ja hüljanud ning valmistusid Teda peagi risti lööma. Kristuse
ohvrisurmaga Kolgatal pidi Iisraeli kui Jumala poolt soositud ja õnnistatud rahva aeg
jõudma lõpule. Isegi ühe hinge kaotus on õnnetus, mis kaalub üles kõik maailma aarded.
Kuid nüüd, kui Kristus vaatles Jeruusalemma, möödus Ta silme eest terve linna, kogu rahva
saatus, selle linna, selle rahva oma, kes kord oli olnud Jumala valitud rahvas, Tema
silmatera. {SV 12.3}
Prohvetid olid nutnud Iisraeli ärataganemise ja kohutava hävituse pärast, mille
põhjustasid nende patud. Jeremia oli soovinud, et tema silmad oleksid pisarate allikad, et
võida nutta päevad ja ööd oma rahva tütre mahalöõduid, Issanda karja, kes oli vangi viidud
(Jer. 9,1.13.17). Milline võis olla aga Jeesuse valu, kelle prohvetlik pilk haaras mitte ainult
aastaid, vaid ajastuid! Ta nägi hävitusinglit löögiks tõstetud mõõgaga linna kohal, mis nii
kaua oli olnud Jehoova eluasemeks. Olimäe nõlvalt, samast paigast, kus hiljem seisis Titus
ja tema armee, silmitses Jeesus oru vastasnõlva pühi õuesid ja sammaskäike ning pisaraist
looritatud silmade ette kirkis kohutav vaatepilt. Ta nägi, kuidas ümber linnamüüride
koondus vaenuvägi. Ta kuulis rünnakule asuvate väehulkade sammude kaja. Ta kuulis
ümberpiiratud linnas leiva järele kisendavate emade ja laste kaebeid. Ta nägi selle linna
püha ja kaunist tempilt, paleesid ja torne leekidemöllus ning hiljem vaid suitsevaid
ahervaremeid. {SV 12.4}
Vaadates edasi tulevikku, nägi Jeesus lepingurahvast kõigisse maadesse laiali pillatuna
otsekui laevariismed tühjal rannal. Selle rahva peale peatselt langevas karistuses nägi Ta
esimest sõõmu vihakarikast, mille see rahvas lõplikus kohtus põhjani tühjendama peab.
Jumalik kaastunne ja õrn armastus leidsid väljenduse kurbades sõnades: „Jeruusalemm,
Jeruusalemm, kes sa tapad prohveteid ja viskad kividega surnuks need, kes sinu juurde on
läkitatud. Kui mitu korda olen ma tahtnud su lapsi koguda, otsekui kana kogub oma poegi
8