Viha Vein

Viha Vein
inimestele taeva seadused ja põhimõtted. Jumal oli öelnud: „Pidage neid ja tehke nende
järgi, sest see on teie tarkus ja teie mõistus rahvaste silmis, kes ütlevad kõiki neid seadusi
kuuldes: „Seesinane suur rahvas on tõesti tark ja mõistlik rahvas!“ (5. Moos. 4, 6.) Kui
Prantsusmaa hülgas taevase anni, siis külvas ta anarhiat ja hävingut ning lõikas lõpuks
revolutsiooni ja terrorit. {SV 168.3}
Kaua enne missavastaste plakatite poolt üleskihutatud tagakiusamist oli julge ja
ägedaloomuline Farel sunnitud sünnimaalt põgenema. Ta suundus Šveitsi ning toetas
Zwingli tööd seal. Nii aitas ta usupuhastusel Šveitsis juurduda. Fareli elu hilisemad aastad
möödusid samuti seal, ent hoolimata sellest avaldas ta otsustavat mõju ka Prantsusmaa
reformat-sioonile. Esimeste pagendusaastate jooksul olid tema jõupingutused eriliselt
suunatud evangeeliumi levitamisele kodumaal. Farel kulutas suure osa ajast jutlustamisele
oma kaasmaalaste seas riigipiiri lähedal, kust ta väsimatu valvsusega jälgis võitluse käiku
ning toetas seda oma julgustavate ja nõuandvate sõnadega. Teiste pagulaste abiga tõlgiti
Saksamaa reformaatorite kirjutised prantsuse keelde. Neid traktaaite ja prantsuskeelset
Piiblit trükiti suures tiraažis ning kirjanduselevitajad müüsid neid Prantsusmaal. Evangeliste
varustati kirjandusega madala hinna eest ja niiviisi võimal-dasid saadud kasumid seda tööd
jätkata. {SV 169.1}
Šveitsis alustas Farel oma tööd lihtsa kooliõpetajana. Kõrvalises maakonnas pühendus ta
laste õpetamisele. Tavaliste õppeainete kõrval tutvustas ta ettevaatlikult ka Piibli tõdesid. Ta
lootis laste kaudu pääseda nende vanemateni. Leidus neid, kes uskusid, kuid preestrid
astusid vahele, et seda tööd peatada. Ebausklik maarahvas kihutati kooliõpetaja vastu üles.
„See ei saa olla Kristuse evangeelium,“ rõhutasid preestrid, „kui selle kuulutamine ei too
rahu, vaid sõda!“ (Wylie, kd. 14, ptk. 3.) Nii nagu Jeesus oli käskinud oma esimpstel
jüngritel tagakiusamise pärast ühes linnas põgeneda teise, nii käis ka Farel külast külla ja
linnast linna ning talus nälga, külma ja väsimust. Kõikjal oli tema elu hädaohus. Farel
jutlustas turuplatsidel, kirikutes, mõnikord isegi katedraali kantslites. Vahel leidis ta kiriku
eest tühjana, teinekord katkestati tema kõnet hüüete ja pilgetega ning tiriti ta jõuga kantslist
alla. Rohkem kui korra tungis märatsev rahvamass talle kallale ja peksis poolsurnuks, kuid
Farel ei loobunud. Ehkki ta pidi sageli tagasi tõrjuma kallaletunge, jätkas ta väsimatu
püsivusega tööd ja nägi, kuidas paavstluse kantsides, suurtes ja väikestes linnades avasid
paljud ukse evangeeliumile. Väike maakond, kus Farel kõige esmalt oli töötanud, võttis
peagi vastu reformeeritud usu. Suurlinnad Morat ja Neuchatel loobusid samuti roomakatoliku
usu rituaalidest ja kõrvaldasid kujud oma kirikutest. Farel oli kaua igatsenud
heisata protestantismi lippu Genfi kohale. Ta soovis, et sellest suurlinnast kujuneks
Prantsusmaa, Šveitsi ja Itaalia reformatsiooni keskus. Selle eesmärgiga jätkas Farel tööd
ning saavutas paljude ümberkaudsete linnade ja külade poolehoiu. Seejärel läks ta koos oma
kaaslastega Genfi. Ainult kaks jutlust lubati tal seal pidada. Preestrid, kes olid asjatult
püüdnud mõjutada valitsusvõime Fareli hukka mõistma, kutsusid ta nüüd kirikunõukogu
ette, kuhu paavsti käsilased tulid riiete alla peidetud relvadega, et reformaatorit tappa.
137