Viha Vein

Viha Vein
korraldati näiliselt „püha sakramendi“ auks, protestantide poolt missale esitatud solvangu
lepitamiseks, tegelikult varjas see endas surmatoovat eesmärki. Jõudnud ühe luterlase maja
ette, andis reetur sellest sõnatult märku. Rongkäik peatus, osa mehi sisenes majja, perekond
tiriti välja, pandi ahelaisse, ja kohutav seltskond liikus edasi, otsima uusi ohvreid. „Nad ei
heitnud armu ühelegi majale, ei suurele ega väikesele, isegi mitte Pariisi ülikooli
kolledžitele... Morin pani linna värisema... Valitses terror.“ (Samas, kd. 4, ptk. 10.) {SV
165.1}
Ohvrid piinati julmalt surnuks. Eriseadus nägi ette kasutada vähem ägedat tuld selleks, et
ketserite agoonia pikeneks. Nad surid võitjatena. Nende kindlus oli kõikumatu, rahu
tumestamatu. Tagakiusajad tundsid end lüüasaanutena. „Tapalavad paiknesid kõigis Pariisi
kvartalites ja põletamised toimusid igal päeval eesmärgiga tekitada sel viisil rahva seas
kabuhirmu. Ent võit jäi ikkagi evangeeliumile. Kogu Pariis võis näha, milliseid inimesi
sünnitasid uued vaated. Kantslist peetud jutlusel ei olnud sellist mõju. mis „tuleriida
jutlusel“. Särav rõõm, mis kiirgas nende näolt, kes sammusid ... hukkamispaigale; nende
kangelaslikkus, kui nad seisid leekide keskel; nende alandlik ja andeksandev meelsus
ülekohtu suhtes muutis paljude viha kaastundeks ja põlguse armastuseks ning mõjus
vastupandamatu kõnena evangeeliumi kasuks.“ (Wylie, kd. 13, ptk. 20.) {SV 165.2}
Preestrid, kes püüdsid hoida rahva viha kõrgpunktis, lasksid käibele kõige kohutavamaid
süüdistusi protestantide aadressil. Neid süüdistati katoliiklaste massilise tapmise, valitsuse
kukutamise ja kuninga mõrvamise kavatsuses. Tõendeid loomulikult polnud. Tõsi küll, need
kurjad ettekuulutused täitusid kord tõepoolest, kuid hoopis teistsugustes olukordades ja
täiesti vastupidiselt. Julmus, mida katoliiklased rakendasid tollal süütute protestantide
suhtes, kuhjus õiglaseks kättemaksuks; sajandeid hiljem tabas kuningat, tema valitsust ja
alamaid see hukatus, mida paavstlased usupuhastajatele soovisid. Just protestantismi
allasurumine uskumatute ja paavsti käsilaste poolt tõi 300 aastat hiljem Prantsusmaale
kohutava kaose. {SV 165.3}
Umbusaldus ja hirm valdas erinevatesse ühiskonnakihtidesse kuuluvaid inimesi. Üldise
ärevuse aeg tõi ilmsiks, kui sügavat mõju olid Lutheri õpetused avaldanud haritud, austatud
ja õilsa iseloomu poolest tuntud inimestele. Kõrged ja tähtsad ametikohad jäid äkki tühjaks.
Käsitöölised, trükkalid, õpetlased, ülikoolide professorid, kirjanikud ja isegi õukond-lased
kadusid. Sajad põgenesid Pariisist ja läksid vabatahtlikult maapakku. Paljud näitasid nii
toimides esimest korda, et nad pooldavad avalikult reformeeritud usku. Paavsti käsilasi
hämmastas tõsiasi, et nad olid aimamatult sallinud nii suurt hulka ketsereid endi hulgas.
Kogu oma raevu valasid nad välja alamrahva hulgast pihku jäänud ohvrite peale. Vanglad
kiiluti täis ja õhkki näis muutuvat mustaks tuleriitadelt tõusvast suitsust. {SV 166.1}
Francis I oli uhkustanud, et tema olevat üheks juhiks suure teaduse ärkamise liikumises,
mis iseloomustas 16. sajandi algust. Talle meeldis koguda oma õukonda õpetatud mehi erinevatest
maadest. Tema teadmisjanuga ühelt poolt ja põlgusega munkada ebausu vastu
134